Subscribe Menu

Juhtkiri – Mälestuspäev


Elav ajalugu on mõiste mitte ainult inimesest, kes räägib üleelatust, vaid ka tõigast, et seni kaua, kui elab inimesi, kes ta kogemustest on kuulnud, edasi räägivad, siis pole sündmused kuiva ajaloo lahtrisse asetatud. Otseselt tähendab see võimalikult kolme põlvkonna kestel edasi antud mäletatust, kaudselt veel kolme, kes viimase elava põlvkonna suuliselt edasi antud mälule saavad põhjeneda.

Ent kõik kaob vaid raamatutesse, kui pole otsest meeldetuletust. Seda on inimkond alati teinud tähtpäevade – nii kurbade kui rõõmsate – märkimisega. Tuleb tervitada kolmapäeval toimunud ÜEKNi palvel Tallinna Jaani kirikus toimunud mälestusteenistust, mis mitte ainult ei märkinud suurpõgenemist septembris 1944. a., vaid ÜEKNi taotlust, et 19. september oleks riiklikus kalendris toimunu mälestuspäevana. 11. november kui rahvusvaheline mälestuspäev, Remembrance Day, sündis 1919. aastal, märkimaks inimkonna senini ohvriterohkema sõja lõpu aastapäeva. Ametlikke mälestuspäevi peaks rohkem olema, arvestades ajaloo õudustega.

Meie riigi 100. a juubelit on väärikalt, uhkelt ja rõõmuga ülemaailmselt märgitud. Kuid samas peaks olema päev, millal kõik vaikse leinahetke, -seisakuga teeks kindlaks, et kui elav ajalugu on vaid kaante vahele jõudnud, seda sündmust ei unustaks keegi.

Paguluses sai seda kurba tähtpäeva igal aastal märgitud pühamutes ja juhtkirjades. On noori, lapsi, kes sündinud pärast taasiseseisvumist, kes on kuulnud suurpõgenemisest. Ning suhtuvad sellesse mitte ainult kui leinapäeva, vaid ka päeva, mil saavad aru, et nende vanemad said vabaduses sündida vaid selle tõttu, et vanavanemad julgesid ette võtta ohtlikku teekonda. Kuulsid otse neilt, kes ei tahtnud armastatud Eestist lahkuda, kuid ei näinud teist teed. Trotsides Läänemere torme ja rajusid. Või maadpidi vankri, rongi – isegi käruga, jala, ainult et pääseks kaugemale sõjast, paljudele kindlast surmast. Nii langetades elumuutva otsuse, vabadusse jõudes ka kindlaks tehes, et eestlaste nõue iseriiklikkuse taastamisele oleks valjult kuulda.

Pagulaste vanem põlvkond, kellest paljud on elanud, elavad märkisväärselt kõrges eas, on teinud oma osa, et suuliselt kodudes, aktustel, kirjalikult mälestustes, ei ununeks suurpõgenemine nende elu ajal.

Täna, 74 aastat tagasi, 21. septembril väljus Tallinnast laatsaretlaev „Moero“. Järgmisel päeval N. Liidu alatu õhurünnaku tagajärjel läks põhja alus, mil oli peal arvatavasti enam kui 3 000 inimest, haavatuid, põgenikke. Neist suudeti päästa vaid 536. Kollektiivne mälu pole „Moerot“ unustanud. Tuleks lisaks teadmata väikeste kalapaatide põhja minekul hukkunuid riikliku mälestuspäevaga meenutada. Kõik ei jõudnud, tahtejõule vaatmata, turvalisse sadamasse. Et minevik ei korduks, peab olevik seda väärikalt märkima. Et tulevased põlvkonnad mäletaks samuti.

Tõnu Naelapea, Toronto

Read more