Kanada päevik - Veel piimast ja NAFTAst

Lehm - www.wikipedia.orgLehm - www.wikipedia.org
Vanasõna ütleb, et lehm lüpsab suust ja kana muneb nokast. Lehm vajab piima andmiseks korralikku sööta ja söötmist. Lisame teadmisele, et tuntud naljalaul, siin suvekodudes ja noortelaagrites eriti populaarne oma lustakuse tõttu „Katsu aga redelita (pööningule minna)“ viisita refräänialgus pärib: „Kas sul on üks liiter piima? Kas ta teeb sul hingepiina?“ enne, kui asutakse taas laulma. NAFTA vabaturulepingu läbirääkimised on paljastanud seda, kuidas vähemalt president Trumpil on hingepiina, et Kanadas on olemas riiklik kaubanduspalat, mis valitseb mitte ainult piimandushindu, kvaliteeti, aga seab ka impordipiiranguid.

Varajasemates päevikutes on kirjutatud sellest, et Trump ikka närib piimanduse teemal, nüüd olles valmis Kanadas valmistatud autodele (USA firmade margid!) tariife asetama, kui Kanada ei vabasta sisepiimaturgu. Unustades, et piimanduses on rahvusvaheliselt eksportturg piiratud ja väga spetsiifiline, tavaliselt enam seotud peenete juustudega kui piima ja igapäevaste piimatoodetega.

Mida Trump vist ei tea, on et kahe turu vahe on suur kvaliteedis. Sealt siis vihje avalausele. Kauaaegne Globe & Maili kolumnist, nüüd vabakutseline ajakirjanik, kelle arvamused ilmuvad The Guardianis ja huvitavalt, G&M vasaktsentristlikus konkurendis Toronto Staris, võttis nädalalõpul oluliselt sel teemal sõna. Hindan juba aastakümneid ta faktidele põhinevaid arvamuslugusid, millest on alati olulist ja uut leida.

Nii ka internetis Guardiani saidil, pühapäevases paberlehes Staris ilmunud, pealkirjaga: Kas Kanada tõesti lüpsab süsteemi? Lugeja avastab muuhulgas, et USAs on, vastu üldarvamust, kõrgem siseturuhind piimaostjale kui Kanadas. Ning ka seda, et just nagu Kanadas, on USAs subsiidiumid – farmeritoetused - ja tariifid, kaitsmaks siseturgu. Kuid kapitalismi suuremas kantsis see kaitseb vaid tootjat, mitte lõpptarbijat. Nielseni datakogumiseettevõte esitas mullu faktilist kinnitust, et mitte ainult piim, aga või, jogurt, koor ja juust, on Vahtralehemaal odavamalt saada.

Mis aga silma kargab Barberi kirjutises, on kaks üllatavat fakti. Need juhivad Trumpi Kanada protektsionalistliku siseturu süüdistusest tähelepanu sellele, et USAs puudub süsteem nagu Kanadas, mis kaitseb tavalist perekonda, kes soovib vaid hommikupudrukausi kõrvale kruusi värskendavat piima. Nimelt iga süüdistus, et siin on piim kallim, ei võta arvesse fakti, et Kanadas ostame hormoonivaba piima. Seda tänu Canadian Dairy Boardile. Jah, USAs on hormoonide kaudu andi suurendav piim odavam kui siinne. Kuid oleks neil sama määrus, et tarbija kaitseks poleks piimas hormoone, tõuseks sealne hind, USA oma piimanduse turustamisorganisatsiooni andmetel, 90% võrra. Märksa kallimaks, kui siinsetes reguleeritud taludes, farmides lüpstu.

Veel. Tänu eelmainitud subsiidiumitele toodab USA igal aastal märksa rohkem seda tervisele kahjulikumat piima tulemusega, et aastas kallatakse umbes 200 miljonit liitrit põldudele. Majandustlik mõiste dumping tähendab odava kaupa turule toomist, et konkurente eemaldada. USAs see „dumping“ on pigem inglise keele originaalses mõistes tõlgitav, piimagagi nii tegutsedes seda heitmeks, prügiks tehes, vaatamata väikesele mulla rikastamisele, palju pisema kui sõnnikuveoga.

Samuti on Ameerika siseturuhindade kaitsmiseks mõeldud juustuladudes, kus on mitteriknevates vormides, mis ei vaja stabiilset jahedat temperatuuri nagu kuivatatud riivjuust või piimapulber, hetkeseisus 635 000 tonni. Mis alul ei paista suure riigi kohta olev suur arv. Ent mõtelge näiteks parmajuustu raputuspurgikestele, kaalu järgi vaid 250 grammi. Maksavad ka hingehinda, kuna mugavad põhjaameeriklased ei viitsi vaeva näha, kuigi mekk on palju parem siis, kui korralikult kuivatatud juustust külmkapist vajadusel võtta, ise riivida.

Trumpi kahekeelsus, pea et valskus ja petlikkus tariifide teemadel on mureks NAFTA läbirääkimistel. Kellel on teada sellised faktid nagu need, mida Barber esitab? Ei, pigem populismi kõige negatiivsemas definitsioonis põrutab president siutsudes, et USA farmer kannatab. Ning kuni Kanada kruustangide vahele asetatuna muudab oma siseturu kaitsesüsteeme, ei tule mingit uut NAFTA lepingut. Kui see pole võltsuudis ehk fake news, siis mis veel?

Barber vihjab USA majandusideoloogiale, kapitalismile põhineva, mis tihti eirab realiteeti. Tehes ka olulise hinnavõrdluse. Teame kuidas, eriti USAs, kihisevat suhkruga maitsestatud vett palju juuakse. Coca-Cola ja Pepsi on selle taga, hiigelkasumitega. Ja nemad ei saa riigilt dotatsioonigi. Selle tõttu on liitrihind märksa kõrgem kui piimal, vähema töö, kulude või sisaldusega. Kuid ostetakse just nagu tavalist allikavett pudelis, kuigi kraanivett saab sendi murdosa eest nautida. Nii on tõde, et piim on tervislikum kui pea ükski muu joodav lisaainetega vesi (sest seda ju piim on – vissi joob vett ja sööb head maapinnal kasvavat haljast), ka ideoloogiliselt maha surutud.

Kokkuvõtteks on maineka kolumnisti küsimus, kui odav on liialt odav siin võtmeks. Usun, et igas perekonnas soovitakse tervislikku piima ja kaitsesüsteeme, mis seda tagavad. Siin raha ei loe. Mõtlen minevikus joodud erakordsele värskele lüpsisoojale, mida Haapsalu lähistel ühelehmapidajalt pakutud kruusist jõin. Võrratu. Vihje veel kord avalausele, maarahva teadmistest kasvanud vanasõnale. Kindlasti on lehm ka õnnelikum. Sellist piima lihtsalt ei saa osta. Paraku on meil pastöriseerimine vajalik, ka jahutamine, suure turu huvides.

Barberi faktid, veenev argument peaks sundima Kanada poliitikuid – ja Canadian Dairy Boardi - rahvast paremini harima, et Trumpi argumendid pole mitte ainult valikuliselt esitatud, kuid põhinevad puhtalt valedele. Ajakirjandus üksi ei saa muud teha, kui tuua fakte esile. Kahjuks lehmadel ja lastel puudub hääleõigus.


Tõnu Naelapea, Toronto