Subscribe Menu

Kanada päevik – Häirekell kõlab


Viimaste päevade uudiseid on domineerinud Kanada ja Hiina vaheliste suhete hindamine. Vancouveris arreteeriti hiidtelekommunikatsiooni Huawei majandusjuht Meng Wanzhou, keda soovitakse USAs kohtu ette tuua. Süüdistus on nii ettevõtete majanduslik petmine kui ka Iraani vastaste sanktsioonine murdmine.

Peking reageeris arestile kahe kanadalase - ühe ärimehe, teise diplomaadi - kinnivõtmisega Hiinas. Paraku on selline samalaadiliste süüdistusega vastamine ajalooliselt olnud osa rahvusvahelises diplomaatias. Nüüd on Peking isegi agaramalt oma mõjusfääri laiendamas.

Pidagem meeles kahte olulist tegurit. Enam kui miljardi inimesega Hiina on ikka kommunistliku valitsuse juhtida, kuigi hübriid-kapitalismiga on viinud riigi nüüd maailma suurima tootja rolli. Umbes pool maailma tööstuskaupadest on Aasiast pärit, kui Hiinale lisada Vietnam ja Myanmar. Kanada poeletid, riiulid ägavad Hiinas valmistatud kaupadest. Dollaripoed ei eksisteeriks Hiina kaupadeta. Tuleks neid boikoteerida, isegi kui saab odavalt kraami. Kuna teame, et Hiina nö 1%, ülijõukad, elavad silmakirjatsevalt kommunistlikus süsteemis hästi, valdav enamus aga rügab orjana vabrikutes, kus puuduvad Lääne standardid. Ka keskkonna eest ei kanta hoolt. Kui mõtelda, et dollari-kahe eest ostetud kaup toob kasumit nii tootjale, importijale kui müüjale, siis palju see vaene vabrikutööline näeb? Murdosa sendist? Moraalselt vale kommunistlikku kapitalismi toetada odava kraami ostmisega.
Meng Wanzhou

Kuid Kanada poliitikud on pugenud hiinlaste ees. Meenutades näiteks Jean Chrétieni liberaalide ohtraid ärireise Hiinasse, et uusi lepinguid sõlmida. Bilanss on määravalt hiinlaste kasuks kaubanduses. Kuid Vahtralehemaa toorained – eriti puit, hiinlased on maailma suurimad paberitarbijad ja Aasia on Kanada metsatööstusele oluline turg – vajavad ju ka turustamist.

Kui aga rehkendada palkade vahedega, siis mis ime, et Hiinas valmistatud tehnoloogia, eriti nutitelefonid, nende osad on Kanada turgu üleujutamas. Vaatlejad esitavad arvamust, et isegi kui praegune diplomaatiline tüli olevat tõsine, ei ole oodata pikemat kaubandussõda, kuna mõlemad riigid vajavad üksteise tooteid.

The Epoch Times on väljaanne, mis igal nädalal juhib tähelepanu kommunismi pahedele, inimõiguste rikkumistele, ebaseaduslikele dissidentide vangistustele. ET pakub ka muud olulist – kultuuri, tervisliku elustiili jälgimist, maailma poliitika analüüsi, heal tasemel kirjutatud vajalikel teemadel.

Hiljuti ilmus selles nädalalehes huvitav lugu esileheküljel. Hoiatati Ottawat, et on võimalik sattuda „kunde riigi“ seisusesse, kui ei väldita kasvavat Hiina kommunistliku partei õõnestavat mõju. Näitena toodi ette Austraalia, kus see on juba tõsine probleem.

Austraalia professor Clive Hamilton paljastab oma vastilmunud teoses Silent Invasion (vaikne vallutusretk), kuidas Hiina laiendab oma mõju antipoodides. Tervenisti kolm kirjastust lükkas Hamiltoni raamatu käsikirja tagasi, kartes hiinlaste survevahendeid, repressaale. Sarnaseid, nagu Kanadas hetkel kogetakse kahe kodaniku ebaseadusliku arestiga hiinaste poolt.

Hamiltoni järgi on jõukad kommunistlikud hiina ärimehed (kas pole see ometi vastandlik definitsioon?) kahe peamise Austraalia poliitilise partei suuremad majanduslikud toetajad. Ülikoolid leiavad, et vahekord Pekingiga – loe hiina üliõpilaste maksude tähtsus – on olulisem kui akadeemiline vabadus. Peking innustab hiina päritolu Austraalia kodanikke osalema valimistel, et saaks mõju avaldada poliitikas. Rääkimata vohavast küberpiraatlusest.

Canberras ollakse teadlikud sellest, on astutud samme Pekingi kasvava mõju vastu. Kuid Ottawa on naiivselt mitu aastat austraallastest taga. CSISe – Kanada turva- ja luureteenistuse endine Aasia-Vaikse ookeani piirkonna büroojuht Michael Juneau-Katsuya on öelnud, et on naiivsus arvata, et Peking ei ole enese eest võõrsil aktiivselt väljas. Naiivsus, mis on peaaegu et juhm, nürimeelne. Lihtsalt ei usuta, et majanduslikult võiksid hiinlased domineerida siinset elu, rääkimata häkkimisest arvutisüsteemidesse nagu õhukaitse NORADi oma siin riigis. Või isegi NATO.

Hamiltoni tees on, et Peking on ümber mõtlemas strateegiat, arvestades vastupanu nende mõjuostmiste püüdlustele, ka illegaalsele tegevusele. Nii nimetatud Five Eyes ehk viie silma riikide (Austraalia, Inglismaa, USA, Uus-Meremaa ja Kanada) küberturvaallianss on olnud koostöös Pekingi salategevuse piiramises, oma riike tugevdades.

ET artiklis hoiatab Juneau-Katsuya, et Kanada on ketis kõige nõrgem lüli. Et teised allianssi liikmed ei jaga tingimata luuretulemusi, avastusi Ottawaga. Hamilton omakorda leiab ET kirjutises, et Hiina otsib kaitsekilpide mõrasid ning Kanadas on neid hetkel kõige rohkem.

Et Kanada turvateenistus otsustas USAle vastu tulla, andes käsu Vancouveri lennuväljal Mehhikosse teel olev vahepeatuse teinud Wanzhou arreteerida, nägemata Pekingi vastureaktsioone, on muret tekitav. Wanzhou teadis, et ta USAs ei saa lennuühendust kaaluda, kuna seal oli arestinõue olemas. Vancouveris oli ta aga sajandi alul elanud, lootis riigi tolerantsusele. Mõistusega taibukas valitsus oleks CSISe kaudu hoiatanud hiina väidetaval majanduspetturil mitte siin maanduda. Vältides nii oma kodanike ohtu asetamist. Ent Ottawas pole kaua sellist lähenemist olnud. Miks Kanada USA soovi järgi peab tantsima, jääb mõistatuseks.

Tõnu Naelapea, Toronto

Read more