Juhtkiri - Väärtuslik nurgakivi


Üks saavutus viib teiseni, võitudeta edasi liikuda on pahatihti võimatu. Võidupüha oleme märkinud riigipühana alates aastast 1934, tähistades Eesti võitu Võnnu lahingus Landeswehri üle 23. juunil 1919. Väärikalt vabaduses, paguluses, ja nüüd võõrsil.

Võidupüha kohta on kirjutatud sadu juhtkirju, peetud sadu aktusekõnesid. See päev kujunes nurgakiviks vabale eestlusele, mis võimaldas ehitada teistele, tuleviku saavutuste, tähtpäevade suunas.

Esmaspäeval möödus 25 aastat sellest, kui käibele tuli Eesti kroon. Oluline osa omariikluse taastamisest, oma vääring on väärtuslik ning asendamatu osa võrdtegutsemisest rahvusvahelisel areenil. Mitte ainult polnud vajadus okupandi rahast pääseda, aga tuli kärmelt Euroopale näidata, et oleme igati iseseisvad. Kinnituseks oli seegi, et rahareform sidus uue krooni Saksa margaga, rublale sai ausalt ja seaduslikult ütelda "dosvidanja".

Uued kupüürid olid kaunid. Väga eestlastlikult ja sobivalt oli esiküljel kultuuritegelane – kultuurita, keeleta poleks eestlus ju püsinud – versol kas rahvasümbol või kõikidele äratuntav paik.

Ehk populaarseim uus rahatäht oli 100-kroonine. Lydia Koidula kaunistas esikülge, tagaküljel Põhja-Eesti paekallas. Miks Koidula just tähelepanu paelus, on omaette huvitav. Rahva suus, jälle eestlaslikult, seletati hinda Koidulates – see läheb viis Koidulat maksma. Mis sest, et oli olemas 500-kroonine rahatäht C. R. Jakobsoni ja suitsupääsukesega. Teist riiki ei tea, peale USA ($100 = Franklin, kelle pilt on esiküljel, ja neil räägitakse rahast kui surnud presidentidest), kus nime järgi, mitte väärtuse järgi paberraha kirjeldatakse.

See kinnitas, kuivõrd kiiresti eestlased krooni omaks võtsid, selle üle uhkust tundsid. Oma raha oli tähtis osa omariiklusest, enam ei olnud vaja valuutat nagu okupatsiooni ajastul. Võime kihla vedada, et tänaseni on paljudel eestlastel kodus hoiul taasiseseisvunud riigi iga krooni eksemplar, nii nagu pagulaskodudes oli EW aegseid postmarke ja münte tähtsas kohas tallel.

Teadagi, demokraatliku otsusega rahva poolt Euroopa Liitu pürgida, muutus ka raha. Euro on maksev Eestis 1. jaanuarist 2011. Kroon on kaunis, aga oluline mälestus.

Nädalal, kui algasid ametlikud Brexiti läbirääkimised – mis ka toimuvad referendumi järgselt rahva soovil - tuleks toonitada, et kuigi Euroopa Liit on vaid kapitalistlik/globalistlik ühendus, paljude pahede, nõuetega, millega on mitmeti raske nõustuda, on tänu EL-i kuulumisele Eesti saanud majanduslikku toetust ning ka seda raskesti defineeritavat turvalisust, mida suurde ühendusesse kuulumine toob. Paraku tähendab see kompromisse ja mitmete siseriiklike vabaduste kaotust. Ent seda debatti poleks võimalik pidada ilma võidupühata, iseseisvuse taassaavutamiseta. Minevikku mäletades ehitame tulevikku.


Tõnu Naelapea, Toronto