Lisainfo

Kirjutas Eesti Elu Nr. 33 2018

Avaldatud: 17 August 2018

Jyri Laats
Jyri Georg Laats passed away on Saturday, July 28 in Palm Springs, California. Friends say he experienced a peaceful ending in what had otherwise often been a pretty tumultuous life.
Who knows how his life might have evolved had things developed differently, but fate intervened dramatically in Jyri's life at a young age, providing him with the opportunity to go on a long but not utterly voluntary "walkabout", whether he wanted to or not.

Born on May 28, 1923 in Tartu in the south of Estonia to a Finnish father and an Estonian mother, Jyri Laats grew up in the free and independent nation of Estonia - a privilege that wasn’t destined to last long. In 1940, the USSR engineered a takeover of Estonia. Jyri’s stepfather – a military officer – was arrested by the secret police of the occupying power and he soon disappeared without a trace into the notorious Soviet labor camp system. Jyri’s younger brother perished in action during the war.

Loe edasi: Remembering Jyri Laats - a...

Lisainfo

Kirjutas Tõnu Naelapea- Eesti Elu Nr. 33 2018

Avaldatud: 17 August 2018

Seekord ühest vanaskaudi suvisest matkast Kotkajärvel. Sissi küla aastatel sai, nagu kirjutatud, bussiga Port Sydneysse reisitud. Tol ajal oli South Mary Lake Roadi ja maantee nr 11 juures vaid bensiinijaam. Ei olnud praegust suuremat toidu- ega rauapoodi. Külas eneses oli väike toidupood. Kui oli midagi ehituseks või metsatööks tarvis, paremat süüa, tuli Kotkajärvelt lõuna poole Baysville’i matkata.

Olin sattunud ühe noore eestlannaga ühiselt romaani lugema. Ta oli nii julge, et tegi kogu retke kaasa. Ei pannud pisikest onni, sääski ega hiiri pahaks. Ülikoolis kõrgharidust täiendades oli tal suvi vaba. Võtsin ise nädala juulis puhkust, läksime metsa. Tema luges raamatut saunasillal peesitades, mina askeldasin nagu vaja, tehes talveks küttepuid, ehitades okstest toeseinu onni kõrvale, et muld sealt ei variseks. Ja siis juhtus, et saeleht murdus. Oli kavas mitu päeva veel Kotkajärvel olla, jõude ei osanud ega tahtnud. Panin siis ette, et matkame Baysville’i. Seal oli rauapood/lauahoov, ka viisakas toidupood, kust saaks värsket liha. Kuna ju suvel liha Sissi külas ei säilinud.

Loe edasi: Pilk minevikku… Takkeri...

Lisainfo

Kirjutas Riina Kindlam - Eesti Elu Nr. 33 2018

Avaldatud: 17 August 2018

Foto1
Foto1: See ei ole kaader filmist, kuigi meenutab hetke hiljutisest Eesti mängufilmist ,,Püha Tõnu kiusamine“ ja põhimõtteliselt võiks olla dok(umentaal)kaader. Igal juhul on see hetk, mis tänapäeval tundub ebamaine, veelgi enam kuna seda talu, küla ja enamjagu inimesi sellel fotol ei ole enam olemas. Kui vahel on raske teada, kust laste või lastelastega alustada jutustamisega ammustest aegadest, siis see tõke kaob võluväel vanade fotode lappamisel. Vana nahkkaantega fotoalbum või sigarikarp sülle ja erinevatel põlvedel on silmapilkselt, millest koos rääkida ja noortel suured silmad. Eriti veel, kui on tegemist sarnase pildiga, milles avaneb nii palju ennenähtamatut ja -kuuldut ning igaühel neid on.

Loe edasi: EESTI HETKED - Pildist algab...

Lisainfo

Kirjutas Riina Kindlam - Eesti Elu Nr. 32 2018

Avaldatud: 10 August 2018

Foto 1: Riina Kindlam (2018)
Vanaemasid on igasuguseid ja kõigi nende eest tuleb tänulik olla. Suveti on aga eriti õnnelikud need lapsed, kellel on nn maavanaema või -vanaisa. Nende juurde on vanematel heal juhul võimalik linnalapsi „kupatada“; nii nagu seenigi kupatatakse ehk loputatakse (linna) mürgist või kibedusest. Need lapsed sisenevad justkui läbi imevärava teise maailma – ellu täis looduslähedust, vabalt olemist ja teistsuguseid mänge, sest tihtilugu ei ole maal internetiühendust! Need, kes praegu Eestis lapsevanemaeas, mäletavad teistsuguseid suvesid, mille üheks suurimaks märksõnaks oli peenarde ROHIMINE ja ega tänapäevagi lapsed pääse suilise rollist. „Ära istu nagu poiss!“ on vana ütelus, mis vihjas, et neidudel oli pidev (näpu)töö ka istudes. Vanavanemad on seevastu ära teeninud istumise – suvel, miks ka mitte aerupaadis.


FOTO 1: Maavanaema mustasõstrapõõsas. Selle vanaema kolm lapselast kutsuvad teda Mammaks ja ta on oma pea 82 aasta vanust arvestades vägagi nõtke ja tegus. Siin ta küll istub sõstrapõõsa varjus ja säästab energiat, korjates marju sülesolevasse pütti, aga teda võib väga tihti näha ka muruniiduki taga jooksmas ja kui vaja, ka redeli otsas õunapuu võras ukerdamas, sest kahju on head õuna puu otsa jätta. Kas ta on oma luid murdnud? Korduvalt! Andmata endale aru, et pole enam esimeses nooruses. (Eestis on väljend „Vaata passi!“ ehk arvesta sinna trükitud sünniaastat.) Lapsed, tõtake alati appi, kui haprad vanaemad abi vajavad. Säästke neid võimalikust kukkumisest, eriti kui neil on luudehõrenemine ehk osteoporoos.


FOTO 2: „Vanaema õunapuu otsas“ on Austrias 1965. a. ilmunud ja lastekirjandusauhindadega pärjatud „Die Omama im Apfelbaum“ eestikeelne tõlge aastast 1973. See on klassika, mis siiani iga eesti lapse raamaturiiulis, kuna on 9-12aastastele kohustuslik koolikirjandus. Sellest poiss Andi väljamõeldud vingest vanaemast on saanud sümbol, kellega krapsakaid eesti memmesid võrreldakse. Vanaema kui kaubamärk! „Raamat räägib lugu poisist, kes tunneb puudust vanaemast. Kõigil teistel lastel ju ometi on. Nii ei jää tal üle muud, kui endale kujutlustes vanaema luua, kellega koos satub ta kõikvõimalikesse põnevatesse sündmustesse, kuni nende majja kolib sümpaatne vanaproua, kellest saab Andile peaaegu päris vanaema.“ ETV on teinud raamatu põhjal ka lastelavastuse. Rõõmsat suvelugemist ja ettelugemist kõigile!

Riina Kindlam

 

 

 

Lisainfo

Kirjutas Vabarna Volli - Eesti Elu Nr. 32 2018

Avaldatud: 10 August 2018

Illustratsioon: Emilie Tamtik (2016)


Mu elu üks romantilisemaid hetki on seotud Pühajärvega. Kes seda veekogu on kunagi näinud võib nõustuda, et see on Eesti kaunimaid. Juhtus nii, et olime Kertuga suvel kodumaad külastamas ja tuli tahtmine teha autoreis Lõuna-Eestisse. Ju seal põngerja eas sai liigutud, meenus kord, kui vanalell mu vankriga Pühajärvele viis. Must suurt ujujat ei olnud, solistasin niisama ranna läheduses.

Nüüd aga, kohale jõudes, on pilt teine, kui mäletasin. Vana loss olevat olnud sõjas hävitatud. Seda asendas nõukogude ebameeldiva arhitektuuri näidis, mis oli alul sanatoorium, nüüd turismi huvides pansionaadiks või öömajaks ümber ehitatud.

Seda kõike oskas mulle seletada omavanune mees, kes rannas pidas oma äri – rentis aerupaate. Kuna ujujate hulgast oli peamiselt venekeelset kära kuulda, siis otsustasin minna aerutama. Küsisin sõbraliku mehe käest, kas ta teab seda kuulsat laulu, kus noorpaar käib Pühajärvel aerutamas. Seda kuulsin teiste esituses noore mehena sageli – viisi ümisesin tihti. Paraku on ununenud nii laulu nimi kui viis. Vaat, mida aastad teevad.

Mees mõtles, teadis et on olemas Pühajärve laul, aga see olevat poplaul. Ka teadis ta ooperist nimega Pühajärv. Aga kumbki polnud õige vastus. Kui keegi lugeja teab, oleks kena teavet saada selle lehe toimetuse kaudu.

No siis aerud kätte – polnud aastaid nii veekogul liikunud. Selleks ajaks, kui venelaste ja vene laste kilkamine oli hajunud, siis rütm oli saavutatud. Järve lõunapoolsesse ossa jõudnud, vaatsin sügavalt temakesele silma ja ütlesin – kas pole kaunis ja rahulik. Sain sellise naeratuse osaks, et olin mõneks hetkeks jälle armunud noor mees, mitte tuhvlialune. Saate aru ehk miks hoian seda paadiretke üheks oma vanemate aastate romantilisemaks elamuseks.

Kuna loodus, vaikne järv, teiste aerutajate täielik puudus, ainus hääl aerude sulps ja sulps, siis oli see nii südamele kui hingele hea. Mul oli teel tagasi randa selline hea tunne sees, isegi kui peopesad hakkasid juba villi minema.

Paadi randudes, ekstratasu mehele makstes – kuna olime paadis kauem kui arvatud tunni, hüvasti jättes, tänuga ütlesin, et see päev jääb hauani meelde. Kuigi tean koledamatest asjadest - nagu Pühajärve sõjast, talupoegade ülestõusust kuna teoorjus raskendus, siis sain nii tol päeval aru, miks Pühajärv on nii palju loomingulisi inimesi inspireerinud nii luules kui viisis. Kui ainult see vana laul meelde tuleks!

Suvi on ilus aastaaeg ning kui saad ikka oma armsamaga sellise pärastlõuna veedetud, pole elul sugugi viga. Tahaks meie praegusest leitsakust minna aerutama, kuid kardan, et seks olen liiga vana.


Vabarna Volli

Lisainfo

Kirjutas Ülle Baum - Eesti Elu Nr. 31 2018

Avaldatud: 03 August 2018

Eesti Vabariigi suursaadik pr Gita Kalmet ja Kanada kindralkuberner David Johnston volikirjade üleandmisel 28. augustil 2013 Ottawas. Foto: Ülle Baum ©2013
Eesti suursaadiku Gita Kalmeti ametiaeg Eesti esindajana Kanadas sai sel suvel täis. Pingelisest töögraafikust hoolimata oli pr Kalmet lahkelt nõus vastama mõnele Eesti Elu küsimusele. Küsis Ülle Baum.

28. augustil 2013 andsite Kanada kindralkubernerile David Johnstonile üle oma volikirja ja Teist sai esimene Eesti suursaadik, kes resideerib kohapeal Ottawas. Millised olid teie põhieesmärgid oma tööpostile asudes ja millised olid teie suurimad saavutused?

Esimene kohapeal resideeriv saadik tähendab seda, et kui varem tegeles Eesti saadik Washingtonis Kanadaga nii öelda USA kõrvalt, siis kohapeal resideeriv saadik on täielikult Kanada päralt. Ainuüksi fakt, et Ottawasse otsustati saadik lähetada, näitab Eesti soovi tõsta meie riikide vahelise suhtluse taset.

2013, kui tulin, oli eesmärgiks veenda Kanadat osalema Balti riikide õhuturbes ja liituma NATO Küberkaitsekeskusega Tallinnas ning muidugi Eesti kui IT–riigi brändi propageerimine. Tollal ei tundunud ükski neist eesmärkidest ei iseenesestmõistetav ega kergesti saavutatav. Tänaseks on Kanada Balti õhuturbes osalenud, veelgi enam, Kanada kaitsevägi on meie naaberriigis, Lätis, meie regiooni julgeolekut tagamas.

Loe edasi: Gita Kalmet: Eesti ongi see...

Lisainfo

Kirjutas Riina Kindlam - Estonian Life No. 31 2018

Avaldatud: 03 August 2018

Photo 1: Riina Kindlam (2018)
Photo 1:  Familiar brands and possibly a familiar sääsk (mosquito) seen at an Estonian supermarket stand featuring insect repellents (putuka/tõrje/vahendid) with the message Peata pinin! – "Stop the buzz!" The noun pinin and verb pinisema are great onomatopoetic words ("Piiii" seems a slightly higher pitch than "buzzzzz", but is ultimately in the ear of the beholder and not subject to debate.) A pinin noise is usually made by a bug, but a whiny or high-pitched voiced person can also be described as speaking piniseval toonil. A few years ago there was an annual spring concert in rural Estonia called Sääse/pirina Alguse Kontsert (a concert marking the beginning of the mosquito buzz season).

Loe edasi: Stop the pirin, ease the kupp

Lisainfo

Kirjutas Riina Kindlam - Eesti Elu Nr. 31 2018

Avaldatud: 03 August 2018

Foto 1: Riina Kindlam (2018)
FOTO 1: Pärnus on 1923. a. oma nime saanud Supeluse tänav, siin Jõiste rannas Saaremaa põhjarannikul on suplejate kuldne kutsuv veetee Hiiumaa poole. Paremal hõljuv, kõikuv sild, vasakul jalad maas minejad. Paljudes Eesti veeäärsetes linnades on Supelranna tänavad, siin Orissaare-Leisi-Mustjala maantee, mille ääres palju toredaid väikesadamaid ning suplemis- ja telkimiskohti.

FOTO 2: Eestis on igasugu marketeid: rahvusvaheliselt mõistetavaid super-, hyper- ja minimarketeid ning õnneks ka vanaviisi poode, kauplusi ja turge. Suvel aga pistab Soela väina kaldal Jõistes supermarketitega rinda SUPELmarket! See siltki on rahvusvaheliselt mõistetav. Ei teagi, mis meeneid seal müüdi, sest olime liiga hilja kohale jõudnud.

Loe edasi: EESTI HETKED - Eesti hetked...

Lisainfo

Kirjutas Vabarna Volli - Eesti Elu Nr. 31 2018

Avaldatud: 03 August 2018

Illustratsioon: Emilie Tamtik (2016)
Küll on hea, et ma saan Etsi kantseldada. Ei oska pragadagi, jätan selle töö targematele. Siis ei panegi tähele, et olen ise tuhvlialune. Ma tahan noorsandi samasse saatusse viia. Teisisõnu - otsida talle elukaaslane.

Noore mehena oskasin küll silma visata, eriti suveti. Kuidas teisiti. Aga olles sellesse armastuselõksu sattunud, ei ole ma vist paras nõuandja. Ets on ausalt paras ponks poissmees. Ei saa aru, kuidas ta veel pole püünisesse sattunud. Ehk ta ei otsigi. Arvab, et maiuspala kukub sülle. Ma ei tea. Küll aga utsitan, et oleks aeg. See tähendab, et asuks tööle. Küljeluud leidma.

Aga tüütav ei taha olla. Kui minusugune vanur asub õiendama ja kui pole kusagil tark naisterahvas käepoolest, siis tuleb kohe keegi teine appi. Ets käib harvemini meitel, kui sooviks. Arusaadav, mitmeti. Kes ikka tahab ähkiva-puhkivaga tegeleda.

Loe edasi: Meelelahutust: Volli veste -...

Lisainfo

Kirjutas RIIna Kindlam - Eesti Elu Nr. 30 2018

Avaldatud: 27 Juuli 2018

Foto 1: Riina Kindlam (2018)
FOTO 1: Kumba sooviksite, kas kalja või ,,ruutpeeru“ (root beer)? Selline oli hiljutine valik Kuressaare piiskopilinnuse ees. Soovitan hoopistükis valgete rebasesabadena praegu Eesti teepervedel õitsva angervaksa (meadowsweet) limonaadi ja rabarberiborši, mida pakuti Varnja küla Voronja galeriis Peipsi kaldal. Sealt veidi põhjapool, Kolkja külas asuvas Peipsimaa Külastuskeskuses (fotol) serveeriti samovariteed. Siin sadu aastaid elanud vene vanausuliste traditsiooni kohaselt on samovaris kuum vesi, ekstrakt (antud juhul mustasõstra lehed, melissi lehed ja natuke musta teepuru) on kannus ja alustassilt hakkab väike käsi võtma vanausuliste helepruuni värvi kreemjat keedusuhkrut, mida põske pista, et siis teed peale rüübata. Siin pakuti ka siguri (chickory) kohvi, mida külastuskeskuse keldris sigurikuivatusahjus valmistati aastast 1893. Praegu on seal sigurimuuseum.

Loe edasi: EESTI HETK - Köökide ristteed