Subscribe Menu

Meelelahutust: Volli veste – Kerik kesk külla


Suur suvi käes, ei tea miks ilmataat meid leitsakuga alati nöögib. Kui sauna tahan, siis lähen, seal saab ju Aadama ülikonnas higistada. Katsu sa, hing, aga aias askeldada, nired ja ojad mööda palet ja selga. Kevad jääb nagu ülilühikeseks.

Meenutan aga lapsepõlverõõme vanalelle talus, kus oli ehk vaid paar sellist päeva. Märkasin hiljuti siit samast lehest, et Kanepi vallal on nüüd uus lipp, mis isegi rahvusvaheliselt tähelepanu saanud. Kuna lipul on kanepileht peal. Kui selle kiududest köit teha, see on üks asi. Nood tubakad, kes seda aga suitsetavad – sealt ongi see sümbol vähemalt Läänes kuulsuse saanud – on mitte ainult terviserikkujad, aga kaifi otsides rikuvad selle, andestage, pesemata sokkide haisuga suitsuga teiste inimeste head hapnikku. Ning too tobu pärisvesi arvab, et see peaks olema üleriiklikult lubatud. Venitab aga, kuna seaduslikult tujumuutja turule toomine põle lihtne.

Nii et räägime hoopis Kanepist enesest. Mul on raamaturiiulil nii mõni võrokeelne teos. Üheks huvitavamaks on Nele Reimanni koostatud Võromaa kodolugu. Jube huvitav raamat, annab aga lugeda, meenutab, kuidas vanalell naabritega kõnõlõs.
Illustratsioon: Emilie Tamtik (2016)

Kui lubate, siis natuke sellest raamatust. Nii nagu ta kirjas on. Kanepi om keriguküla. Üks rahvajutt kynõlõs, et Kanepi kerigu tegemise aigo ollõv päävane ehitüs üüse maaha lahut. Vanajuuda tüü! Kerik ollõv vana ohvrikotusõ pääl. Lövvüseq näütaseq, et siin on olnuq väega vana kalmuaid. Maakivist 1810. aastagal valmis saanuq Kanepi Jaani kerikun käü rahvas täämbadse aoniq.

Kas pole kaunis keel? Kui aeglaselt lugeda, siis saab kõigest aru. Jutu käigus aga tabad ehk poole.

Kirikust veel, olen vist kirjutanud, et see on teadaolevalt ainus Eestis, mil aotäht tornis. Ja et kiriku ees asus 1860. aastani häbipost. Vanalell küll kurtis, et see eemaldati, kui ma ulakas olin, mis oli kahjuks tihti, ühmas poiss – kerigu häbüposti! Naljakas, linnakeeles kui soovitad kellelegi et kerigu… siis on tavaliselt soolasem sõna järgmine.

Kirikusse tiris vanalell mind juuksetutti pidi küll. Tagantjärgi olen tänulik, siis ei osanud seda hinnata.

Ja viimaseks – kas teadsite, et Kanepi om üts Eesti koorilaulu sünnüpaik? Siis oli küla nimi veel Kanapää. Ning et traditsiooni üheks eestvedajaks oli kihelkonnakooli köster Treffner? Tema poja Hugo koht eesti hariduse ajaloos on teada. Hugot tunti Kanepis kui Eesti Hugo, gümnaasiumi aga rajas ta Tartus.

On palju, palju veel muud huvitavat, väärt raamat. Mina aga ikke mõtlen sellele, et seal kuulsin esimest korda rahvatarkust: selleks, et kõik oleksid rahul, tuleb ehitada kirik keset küla.

Vabarna Volli

Read more