Keel ja rusikad

Mullu sügisel ilmus siin lehes lühiteade, et Silver Anniko 1979. a. ilmunud teos „Rusikad“ on taas letis kordustrükis, nüüd aga täiendatult, märksa pikem raamat, kui okupatsiooni ajal üllitatud 539 lehekülge. Meenus, et 30 aasta eest, esmakordselt elus Eestis olles, kingiti mulle see raamat lisasõnadega, et see oli omal ajal nõutud raamat tänu temaatikale. Meenus samuti, et raamatut pole jõudnud lugedagi, tollal ja järgnevatel aastatel oli võimalus raamatuid suures koguses hankida, elu aga muidugi ei andnud aega ka kõiki lugeda.

Hilinemist võib vabandada, kui ikkagi jõutakse kavas oldud teoni, olgu see raamatu lugemine või mõni muu kohustus. Anniko oli kirjanik ja publitsist, sündinud 1928. aastal. Töötas Eesti Raadio reporterina, Võru korrespondendina (see on oluline seoses raamatuga, millest allpool) ja paistis silma ilmekate olukirjeldustega. „Rusikad“ leidis publiku tähelepanu, kuid mitte kriitikute heakskiitu. Oskar Kuningas kirjutas „Eesti kirjarahva leksikonis“, mis ilmus taasiseseisvunud Eestis, järgnevalt: „Romaanis on rohkesti hüperboolseid kujundeid ning lausa uskumatuid episoode, nii et teos madaldub ajaviitekirjanduseks.“ Küsiks – mis sel viga? Sellist lugemist on hingele tarvis, ei soovi ju keegi kuiva, esoteerilist kõrgintelligentide poolt kirjutatud igavat raamatut lugeda. Neid õnneks on vähe. Kuningas lisas: „…maitse ja mõõdutunde puudujääke nentiski bestselleriks saanud teose kriitika.“ Võtmesõnaks on bestseller. Kui rahvas luges, lugeda tahtis, ei siis raamat saanud vilets olla.

Ime, et „Rusikad“ üldse ilmuski, okupatsiooniajal. Sündmused toimuvad Eesti Wabariigis, ohtralt on vihjeid rahvuslikkusele. (Pikemalt Eesti Elu 18.01.2019 paberlehes)


Tõnu Naelapea, Toronto