Kogumiku intrigeerivaim artikkel on emeriitprofessori Mati Hindi sulest, kes pisendab meie keelemehe teeneid ja heidab talle ette egotsentrismi, mis viis hämmastavaile nendinguile.
Mõni kuu pärast Tartu Rahu allakirjutamist on Aavik kirjutanud: “/…/ iseseisvuse on Eesti riik saavutanud liiga äkki, liiga vähese ettevalmistusega, peaaegu nagu olude sunnil./…/”. Usutavasti tiirles niisuguseid mõtteid ka 1991. aasta augustiputši ajal. Kes meist oli valmis nii äkilise “peaaegu nagu olude sunnil” iseseisvumiseks?! Mati Hindi artiklit lugedes mõtlesin, et õnneks oli Aavikul niipalju tarkust, et ta poliitikasse ei läinud ja tegeles vaid eesti keele ja selle uuendamise propageerimisega. Hint hindab eriti kõrgelt Aaviku esseed “Rahvustunde nõrkusest Eestis” (1917-1918. a.) Isegi nii, et peab “erakordselt vajalikuks selle essee mõttearenduste tutvustamist tänapäeval./…/”. Hindi artiklist saame teada, et Aavik võitles ka labasuse vastu – “/…/ mõnedes ajalehtedes valitses labane toon, minnes sageli isikliku mõnitamiseni ja ebakohase haavamiseni. /…/”. Mati Hint reageerib sellele otsekoheselt: “Oleme elu labastamises kindlasti jõudnud palju kaugemale sellest, mida Aavik pidas kujuteldavakski.”
Kogumiku teised autorid (Heinike Heinsoo, Lembit Vaba, Hannu Remes, Jaan Õispuu jt) peatuvad eelkõige keeleprobleemidel ega lase end Johannes Aaviku heitlikest poliitilistest vaadetest häirida.
Aaviku Seltsi tegevus on meie kultuurimaastikul hästi nähtav. Sellel aastal on korraldatud juba kaks keelekonverentsi ja mis eriti oluline – seltsi liikmed osalesid ka Paide arvamusfestivalil, kus toimus arutelu teemal “Kuidas hallata ja vallata haldukeelt?”
Sirje Vihma-Normet, Tallinn