Subscribe Menu

Aaviku Selts juubeldas koos postmargiga


Tallinna Ülikoolis toimus 13. oktoobril Johannes Aaviku Seltsi 25. juubelile pühendatud konverents, kus esitleti ka postmarki, mille kujundas kunstnik Jaan Saar. Seda juhtub haruharva, kui eesti kultuuritegelane postmargile jõuab. Eesti kroonide ajal oli haruldasim rahatäht viiekroonine, millel oli Paul Keres, sest see oli maailmas ainuke rahatäht, millel oli maletaja portree.

Margiesitlus tõi juubelikonverentsile rõõmsat elevust. Paraku oli selle kõrval ka kurb hetk, sest Mika Waltari Seltsi esindaja Anneli Kalajoki ettekande asemel peeti leinaseisak selle koloriitse soomlanna mälestuseks.
Johannes Aaviku Seltsi auesimehe Helgi Vihma avasõnade järel esinesid Kaarina Rein (“J. Aaviku ladina keele õpi-ja õppepõhimõtted”), Peeter Järvelaid (“Keeleuuendajaist juristid”) ja Peep Nemvalts (“Keeleuuendus ja keeleunustus”). Johanes Aaviku Seltsi esimees Peep Nemvalts esitles ka järjekorras juba viiendat almanahhi “Artikleid ja arhivaare”. Tänu Kultuurkapitali toetusele on üllitis tavalisest kaunima välimusega - ikkagi auväärse seltsi juubeliväljaanne! Seltsi (au-)liikmete seas on aegade jooksul olnud rohkesti ka väliseestlasi - Juta Kõvamees-Kitching Vancouverist, Paul Laan Stockholmist, Vahur Linnuste Pariisist jt.

Johannes Aaviku postmargi kujundas graafik Jaan Saar (foto 2017).

Kogumiku intrigeerivaim artikkel on emeriitprofessori Mati Hindi sulest, kes pisendab meie keelemehe teeneid ja heidab talle ette egotsentrismi, mis viis hämmastavaile nendinguile.

Mõni kuu pärast Tartu Rahu allakirjutamist on Aavik kirjutanud: “/…/ iseseisvuse on Eesti riik saavutanud liiga äkki, liiga vähese ettevalmistusega, peaaegu nagu olude sunnil./…/”. Usutavasti tiirles niisuguseid mõtteid ka 1991. aasta augustiputši ajal. Kes meist oli valmis nii äkilise “peaaegu nagu olude sunnil” iseseisvumiseks?! Mati Hindi artiklit lugedes mõtlesin, et õnneks oli Aavikul niipalju tarkust, et ta poliitikasse ei läinud ja tegeles vaid eesti keele ja selle uuendamise propageerimisega. Hint hindab eriti kõrgelt Aaviku esseed “Rahvustunde nõrkusest Eestis” (1917-1918. a.) Isegi nii, et peab “erakordselt vajalikuks selle essee mõttearenduste tutvustamist tänapäeval./…/”. Hindi artiklist saame teada, et Aavik võitles ka labasuse vastu – “/…/ mõnedes ajalehtedes valitses labane toon, minnes sageli isikliku mõnitamiseni ja ebakohase haavamiseni. /…/”. Mati Hint reageerib sellele otsekoheselt: “Oleme elu labastamises kindlasti jõudnud palju kaugemale sellest, mida Aavik pidas kujuteldavakski.”

Kogumiku teised autorid (Heinike Heinsoo, Lembit Vaba, Hannu Remes, Jaan Õispuu jt) peatuvad eelkõige keeleprobleemidel ega lase end Johannes Aaviku heitlikest poliitilistest vaadetest häirida.

Aaviku Seltsi tegevus on meie kultuurimaastikul hästi nähtav. Sellel aastal on korraldatud juba kaks keelekonverentsi ja mis eriti oluline – seltsi liikmed osalesid ka Paide arvamusfestivalil, kus toimus arutelu teemal “Kuidas hallata ja vallata haldukeelt?”

 

 

Sirje Vihma-Normet, Tallinn