Subscribe Menu

Meie kogukond tervikuna on suurem kui selle üksikud osad


Üle aastate olen teeninud mitmete organisatsioonide juhatuses. Aeg-ajalt arutlus pöördub küsimusele, kuidas me saame noori motiveerida? See teema on alati olnud mulle võpatav, kuna see loogika tihtipeale tekitab ükskõikse suhtumise vanurite vastu.

Mis toob need mõtted esile, on Eesti Maja abipresident Veiko Parmingu artikkel Eesti Elus, mis ilmus reedel, 9. veebr. pealkirjaga ‘Introductory Remarks at Community Information Session.’ Selles artiklis Veiko nimetab kolm generatsiooni Toronto eestlastest, kui ta seletab, miks Madison Ave projekt on kasulik Toronto eesti ühiskonnale. Esiteks ta kirjeldab, mis on pakutud kogukonna keskuse eelised tema generatsioonile. Ta seletab, et “see on moodne ehitus moodsale generatsioonile.” See on tähtis, “if our community is going to last for generations still, it will be because being Estonian appeals to them in a way that is new and different.” 31. jaan. teabekoosolekul ja 12. veebr. Eesti Maja aktsiaomanike erakoosolekul ta nimetas tema generatsiooni “Uber generatsiooniks” arvatavasti sellepärast, et on vähem tõenäoline, et nemad on autoomanikud ja selletõttu elavad ühistranspordi koridori lähedal. Nõnda-nimetatud ‘baby boomer’ generatsioonist Veiko seletas, et projekt on elujõuline osaliselt sellepärast, et “boomer generatsioon on ikka alles ja nemad toovad entusiasmi ja kogemusi projektile.” Vanemate generatsioonist rääkides (tema vanavanemate generatsioon ja minu vanemate generatsioon), Veiko kutsus neid “real Estonians”. On selge, et tema respekteerib neid sügavalt.
Markus Alliksaar

Minu probleem Veiko artikliga on järgmine. Tema enda generatsiooni jaoks ta ainult nimetab projekti eeliseid nendele. Baby boomerite jaoks tema ainult nimetab, mis nad toovad projektile. Eelised nendele on kirjeldamata. Vanuritele, eelised ja kuidas nemad saavad toetada projekti, jäi nimetamata. Näiteks, kuidas Pensionäride Klubi majutatakse uues eesti keskuses? Seda ta ei ütle.

Üldine probleem selle mõtlemisviisiga on, et tema jagab Toronto eesti ühiskonna eristatavatesse koondistesse. Näiteks Veiko seletas, et “it is my hope to hear first and foremost from those people in the middle.” Loogiline tagajärg sellele lausele on, et tema ei ole sama huvitatud vestelda inimestega, kelle arvamus on paigutatud ühes või teises äärmuses. Siiani, selles artiklis Veiko viitab kuuele eri grupile Toronto eesti ühiskonnas. Probleem on selline, et kui ühiskonna liidrid hakkavad kujundama meie ühiskonda niimoodi, et ta koosneb mitmeist erinevatest koondistest, siis varsti ühiskonna liikmed ise hakkavad jagama ennast gruppidesse. Lõpptulemus on lõhestatud eesti ühiskond Torontos.

Kaalutletud ja elujõulise valitsemise märk on see, kus need, kelle mõtted ei ole enamuses, ikkagi tunnevad, et nende mõtetele on antud küllaldaselt kõlaruumi ja sellega nad lõpuks usaldavad seda protsessi ja otsuste tegemise institutsiooni. Aga kui ühiskonna liidrid ei taha neid üldse kuulata, vaid proovivad pöörata ühiskonna liikmeid ‘keskel’, et nad saaks rahvaarvuga prevaleerima otsustusprotsessi, siis nad võibolla võidavad, aga nad kindlasti ei ole saavutanud konsensusi. Lõpptulemus siis on ainult vimm ja ühiskonna lõhestus.

Aga kui meie ei mõtleks Eesti Maja probleemi lahendust sellelt seisukohalt, et mis grupp saab eelised ja mis grupil on kohustused, siis meie saaks aru, mille üle tõeline küsimus on. Eesti
Maja on ühiskonna keskus. Eluvõimelises ühiskonna keskuses on ruumi kõigile ühiskonna liikmetele, kas nad on lasteaia lapsed või vanurid. Igaüks peaks olema teretulnud. See tulemus on ainult võimalik, kui ühiskonna liidrid otsivad konsensusi. Kui nad ainult otsivad tooreid rahvanumbreid, et võita otsustusprotsessis, siis seda kindlasti ei saa. Ühiskonna keskus peab ühiskonda ühendama, mitte lõhestama. Seda saab saavutada ainult siis, kui ühiskonna liidrid hakkavad mõtlema terviklikult.

MARKUS ALLIKSAAR, Toronto

Read more