Subscribe Menu

Anna Kaljase rääkimata lugu

Seda rääkimata lugu räägiti kolmapäeval, 27. oktoobril VEMU virtuaalsete loengute sarjas parajasti nii palju, et tekitas uudishimu. Tahaks rohkem kuulda ja kunagi see ehk ka õnnestub. Lootuseseeme on külvatud, lõikust ennustatakse järgmise aasta sügiseks, kui ikaldust ei tule. Kuid alakem otsast. Anna Kaljase nimi on siinses eestlaskonnas suhteliselt tundmatu. Seda enam tuntust on tema isik kogunud aga Kitcheneri ümbruses kohalikus kanada ühiskonnas. Temast on valmimas dokumentaalfilm ja mainitud õhtul kõneles sellest režissöör Dwight Storring, keda vaatajaile tutvustas VEMU peaarhivaar Piret Noorhani.

Seda rääkimata lugu räägiti kolmapäeval, 27. oktoobril VEMU virtuaalsete loengute sarjas parajasti nii palju, et tekitas uudishimu. Tahaks rohkem kuulda ja kunagi see ehk ka õnnestub. Lootuseseeme on külvatud, lõikust ennustatakse järgmise aasta sügiseks, kui ikaldust ei tule. Kuid alakem otsast.

Anna Kaljase nimi on siinses eestlaskonnas suhteliselt tundmatu. Seda enam tuntust on tema isik kogunud aga Kitcheneri ümbruses kohalikus kanada ühiskonnas. Temast on valmimas dokumentaalfilm ja mainitud õhtul kõneles sellest režissöör Dwight Storring, keda vaatajaile tutvustas VEMU peaarhivaar Piret Noorhani.

Anna Kaljas pidas Kitcheneri lähistel pansionaati või eluheidikute varjupaika. Varem oli ajakirjandus teda tutvustanud kui snake lady’t, nimetus, mille põhjustas tema elukaaslase Ericu madudelembus. Ta suri 2010. aastal 98 aasta vanuses, varjupaika pidas edasi ta poeg Peter. Anna Kaljase saatusloost anti õhtu jooksul pisut lünklik ülevaade, mida üritame siinkohal edastada.

Anna Kaljas põgenes 1944. aasta sügisel Saksamaale oma 7-aastase pojaga. Ta oli üksikema, kuulus apostlik-õigeusu kirikusse. Põgenemise ei toimunud meritsi nagu enamikul, vaid maateid pidi vana autoga, mis mitme pere peale muretsetud. Sõja lõppfaasis tuli neil nagu paljudel teistelgi läbi teha ,,järelpõgenemine“, ikka lääne suunas, eemale idast lähenevast punaarmeest. Kunagi 1945. aastal lõppes teekond õnnelikult Augsburgi põgenikelaagris.

1948. aastal õnnestus Kaljastel pääseda Saksamaalt Rootsi, kust nad kaks aastat hiljem asusid ümber Kanadasse. Veetsid esimese kuu Montrealis, sealt viis tee Saskatchewani farmi, kust juulis 1951 rändasid edasi Kitcheneri, kuhu jäid lõplikult peatuma. Anna töötas haiglas, ostis suure maja, kus leidsid esialgset ulualust paljud teised immigrandid. Anna juhtmõtteks oli: kus viga näed laita, seal tule ja aita. Üks esimesi immigrandist üürnikke oli ta tulevane abikaasa Eric, kelle rahvus jutustuse käigus ei selgunud.

Et Annale meeldis inimesi abistada, hakkas ta koguma oma majja eluheidikuid, kel oli raske mujalt eluaset leida. Tema hoole alla sattus prostituute, vallasemasid, vaimsete häiretega inimesi jne. Jutustuse vahel sai näha videokatket, kus keegi elu hammasrataste vahele jäänud ajakirjanik emotsionaalselt ülistab Annat ja tema tegevust. Lõpuks nukravõitu sõnum, et Anna järeltulijad on kinnistu müünud ja varjupaik suletakse jaanuaris.

Huvitava kõrvalpõike või vahepalana tuleb mängu üks perekonda mittekuuluv isik, kes aga on siinsele eestlaskonnale palju paremini tuntud kui Anna Kaljas. Augsburgi laagrisse, kus Anna tegutseb blokivanemana, ilmub üksik 16-aastane noormees. Anna pakub talle oma toas eluaset, hakkab poisi eest hoolitsema, õhutab teda haridusteed jätkama. Kui Anna siirdub Rootsi, katkeb nende vahel side pikkadeks aastateks, kuid taastub hiljem, kui nooruk on Ühendriikidesse välja rännanud ja maineka muusikuna tuntuks saanud.

Noormees, kellest juttu, on tšellist Jüri Täht, keda Toronto kontserdipublikul on võimaldunud kuulda Massey Halli laval. 2014. aastast alates elab ta perega Eestis ja ta minia Evelin on temast kirjutanud kaks raamatut. Siin võib leiduda materjali uueks virtuaalseks loenguks.

Nagu öeldud, jääb Anna Kaljase saatusloosse veel palju valgeid laike, mida kavandatav film ehk kunagi kõrvaldab. Seekordne loeng äratas igatahes piisavalt huvi.

Eerik Purje, Toronto