Subscribe Menu

Arheoloogia ja arhitektuur ehk Victorian Farm ja poogitud puu

Siinkohal pole mul kavatsust süüvida ei arheoloogia, arhitektuuri, kuninganna Victoria ajastu ega agronoomia üksikasjadesse – valdkonnad, mida ma ei tunnegi kuigi hästi, ent mida võiks kasutada ehk piltlike abivahenditena hoopis teise teema vaatlemisel.

Arheoloogia on ajalooteaduse haru, mis käsitleb aineliste ajalooallikate põhjal ühiskonna minevikku. Arhitektuur kuulub samuti ainelisse kultuuri, sõltudes oluliselt nii ajastu ehitustehnikast, otstarbenõudeist, väärtushinnaguist, ilupõhimõtetest kui kunstivaadetest. On üpriski tõenäoline, et aastatuhandete möödudes muutub tänane arhitektuur arheoloogide huviobjektiks.
"Victorian Farm" - kaader TVO neljandast episoodist.

Siinkohal pole mul kavatsust süüvida ei arheoloogia, arhitektuuri, kuninganna Victoria ajastu ega agronoomia üksikasjadesse – valdkonnad, mida ma ei tunnegi kuigi hästi, ent mida võiks kasutada ehk piltlike abivahenditena hoopis teise teema vaatlemisel.

Arheoloogia on ajalooteaduse haru, mis käsitleb aineliste ajalooallikate põhjal ühiskonna minevikku. Arhitektuur kuulub samuti ainelisse kultuuri, sõltudes oluliselt nii ajastu ehitustehnikast, otstarbenõudeist, väärtushinnaguist, ilupõhimõtetest kui kunstivaadetest. On üpriski tõenäoline, et aastatuhandete möödudes muutub tänane arhitektuur arheoloogide huviobjektiks.

Kuidas elasid meie kauged esivanemad, millised olid nende põhimõtted, huvid, moraal ja väärtused, küsitakse kunagi tulevikus, ning püütakse selles selgusele jõuda arheoloogilistel väljakaevamistel.

Et ilma minevikuta pole olevikku ega tulevikku, võiks arheoloogiat vaadelda ka vundamendina, millelt on ühiskonna edasine kujunemine, areng ja „ehitus” (n-ö arhitektuur) lähtunud. Nagu ehitised, vajavad ka riigid, rahvad ja ühiskonnad kindlat vundamenti, millele toetuda.

Viimasel ajal on siin tekitanud pingeid uute ja vanade väliseestlaste vahelised suhted. Eelmises lehes ilmunud arvamusloos “Vanade väärtused” peatub Eerik Purje kõnealusel teemal, nentides et meie eesti kogukonnas on raskusi kahe erineva tagapõhjaga eestlaste ühendamisega. Küllap esineb samalaadseid probleeme ka teistes väliseesti keskustes.

Väliseestlus vajab edasiseks püsimiseks mitte ainult värsket verd, nagu E. Purje kirjutab, vaid ka tugevat vundamenti, milleks võiksid väga hästi olla just „vanade” väärtused. Kas nendega vaevutakse aga tutvuma või tallatakse need hoolimatult jalge alla? Võib-olla on paljud ajatormidele vastu pidanud aarded kaetud mullakihiga ja vajaksid hädasti päevavalgele toomist?

Aga ega alati pole vajagi väga kaugele minevikku minna. Viimastel kuudel on huvilistel olnud võimalik jälgida TVO telekanalil 6-osalist inglise ajaloolist dokumentaalseeriat “Victorian Farm”, kus 21. sajandi entusiastid – ajaloolane Ruth Goodman ning arheoloogid Alex Langlands ja Peter Ginn – sobitasid end 19. sajandisse, võttes omaks selleaegse elustiili, riietuse, kombed ja palju muud. Nad õppisid tollast põllu- ja karjapidamist, pesupesemist, isegi niplipitsi, toidu ja õlle valmistamist jne, jne.

Loomutruu ja põnev pilt omaaegsest elust. Kui hea, et keegi oli säilitanud ja suvatsenud kirja pannud kuninganna Victoria ajastu eripära ja tarkused, mida nüüd järjepannu avastati ja televaatajatele tutvustati. Sealt sai mitmeid kasulikke nippe ja nõuandeid, mida annab tänapäevalgi kasutada.
Igapäevane lihtne ja looduslähedane elu väikeses Shropshire’i farmis, kus kasutati autentseid tööriistu ja vahendeid, mõjus lausa meelitava kutsena. Selletõttu ei tohiks kunagistesse kogemustesse ja väärtustesse suhtuda üleolevalt, umbusu ega kriitikaga, vaid huviga ja loovalt otsida “mälestustekirstust” tarkusi ja väärtusi, mida võiks edukalt tänagi kasutada.

On muidugi tõsi, et erinevates riikides, kultuuris ja poliitilistes süsteemides üles kasvanud eestlased ei leia mitte alati ühist keelt. Nagu teada, oleme me ju kõik oma “lapsepõlve produktid”. Elu näitab aga, et need uued väliseestlased, kes oskavad-soovivad leida siin oma kohta ehk nišši, sulanduvad kergemini ka välismaisesse eesti kogukonda. Sellekohaseid näiteid on küllaga. Sellised uued eestlased rikastavad ja kosutavad väliseesti elu erinevates valdkondades, kasutades selleks oma võimeid ja oskusi. Siin võiks võrdluspildiks olla poogitud puu, mis kannab rikkalikult paljude erinevate sortide vilju. Väliseestlusel on pikk ajalugu. Ta on nagu hästi juurdunud puu, aga selle võra vajab hädasti turgutamist, rääkimata siis viljakandmisest.

Kuuludes ise uustulnukate hulka, pole mul kunagi tekkinud probleeme ega konflikte nn klassikaliste väliseestlastega, kes lahkusid kodumaalt omal ajal hoopis teistel asjaoludel. Vastupidi – olen imetlenud nende tublidust ja pühendumust eestlusele. Oma kogemuste põhjal soovitaksin probleemitsejatele kahte vajalikku ja kasulikku tööriista – vastastikust mõistmist ja vaoshoitust. Uskuge, need õigustavad end igati.

Elle Puusaag

Read more