Subscribe Menu

Dorothee M. Goeze – sakslanna, kes armastab Eestit


Kohtume Dorothee'ga Torontos, päev pärast tema loengut Tartu College'is, kus ta kõneles Saksamaal Marburgis Herder-Institut'is asuvast kollektsioonist eestlaste pagulaslaagreis tehtud fotodest (vt. Eesti Elu nr. 10, 13. märts). Nimetatud instituudis vanemteadurina töötav naine, kel pole endal eesti juuri, kõneleb korralikult eesti keelt ja Eesti-huvi on temas püsinud juba aastakümneid.

Nagu paljud asjad elus, tuli Eesti-huvi tema ellu juhuslikult. Ülikoolis võrdlevat keeleteadust õppides tuli lisaks õppida veel mõnd keelt, valikute hulgas oli ka eesti keel. Dorothee mõtles siis, et miks mitte, ja asus õppima, võttes esmalt kaks korda nädalas toimuva kursuse. Palju tuli ka iseseisvalt raamatute abil õppida. Õpetaja oli sakslane, kes rääkis head eesti keelt.
Dorothee M. Goeze (keskel) loengupäeval koos dr Jüri Kivimäe ja Piret Noorhaniga - oto: Taavi Tamtik.

Kohtume Dorothee’ga Torontos, päev pärast tema loengut Tartu College’is, kus ta kõneles Saksamaal Marburgis Herder-Institut’is asuvast kollektsioonist eestlaste pagulaslaagreis tehtud fotodest (vt. Eesti Elu nr. 10, 13. märts). Nimetatud instituudis vanemteadurina töötav naine, kel pole endal eesti juuri, kõneleb korralikult eesti keelt ja Eesti-huvi on temas püsinud juba aastakümneid.

Nagu paljud asjad elus, tuli Eesti-huvi tema ellu juhuslikult. Ülikoolis võrdlevat keeleteadust õppides tuli lisaks õppida veel mõnd keelt, valikute hulgas oli ka eesti keel. Dorothee mõtles siis, et miks mitte, ja asus õppima, võttes esmalt kaks korda nädalas toimuva kursuse. Palju tuli ka iseseisvalt raamatute abil õppida. Õpetaja oli sakslane, kes rääkis head eesti keelt.

Küsimusele, kas eesti keel on tema jaoks raske keel, vastab Dorothee, et ei ole. Hiljem õppis ta Tartus koos mõnede ameeriklastega, kelle meelest oli aga eesti keel väga raske just rohkete käänete poolest.

Esimest korda sattus Dorothee Eestisse kuuks ajaks 1993. a. ühe programmi raames — tema õpetas saksa keelt Rapla maakonnas ning selle eest sai elada ühes perekonnas ning võimaluse praktilises keskkonnas eesti keelt õppida. Kuna peres olid väikesed lapsed, kes muid keeli ei osanud, tuli lihtsalt rääkida. Dorothee meenutab, kuidas laps tema käest küsis: kas sa tahad kaerahelbeputru?, ja siis imestas, et tädi ei teagi, mis asi on kaerahelbepuder…

Juba järgmisel aastal asus Dorothee kaheks semestriks Tartu Ülikooli õppima — eesti keelt võõrkeelena. Õpe toimus peamiselt eesti keeles. Kõik see oli tema jaoks väga tore — eestikeelses ümbruses õppida eesti keelt. Selleks ajaks oli ta Saksamaal juba ülikooli lõpetanud, Tartusse sai ta ühe stipendiumi abil.

Tagasi Saksamaale minnes asus Dorothee teadurina tööle Mainzi Ülikooli keeleteaduse alale. Seal töötas ta viis aastat, siis kolis 2000.a. Marburgi, asudes tööle Herder-Institut’i, kus töötab senini. Sinna läkski ta just eesti keele oskuse pärast — kuna instituudis oli eestikeelseid dokumente, sooviti kedagi, kes hakkaks neid uurima.

Arhivaarina töötades tegeleb ta mitte ainult Eesti, vaid kogu Balti ajalooga. Lisaks eesti keelele on Dorothee õppinud natuke ka läti keelt.

Marburg on umbes 80.000 elanikuga linn, seal asub ka ülikool, kus Dorothee vahel loenguid peab. Lähimaks suuremaks linnaks on Frankfurt, mis asub 100 km lõuna pool.

Saksamaal asunud Eesti pagulaste teema juurde jõudis Dorothee taas juhuslikult — tal paluti üht nimekirja tõlkida ning edasi asus ta seda teemat uurima. Ta ei olnud selle ajavahemiku kohta palju kuulnud — teades, et eestlased elasid kas Eestis või teistes riikides, aga Saksamaa põgenikelaagrite periood ei olnud talle nii teada. Kutse pidada sel teemal loeng tõi teda ka nüüd Torontosse, aga Kanada reis on seotud ka muude arhiivialaste uuringutega nii Torontos kui Edmontonis.

VEMU külastus Torontos jättis Dorothee’le suurepärased muljed — palju ruumi ja materjali.

Eestit külastab Dorothee igal aastal — nii puhkuste ajal kui ka tööalaselt; tal on seal palju häid kolleege. Väga head kontaktid on tal Tallinna Linnaarhiiviga, mis on tavaliselt esimeseks külastuspunktiks. Enamasti sõidab ta ringi terves Eestis. Dorothee on rõõmus, et tema elukutse on seotud Eestiga, mida ta väga armastab — ja kuna tal on Eestis ka ristilaps, jäävad need sidemed kindlasti alatiseks püsima.

Kaire Tensuda

Read more