Raimo Raag raamatu „Välis-Eesti 100 aastat“ esitlusel 24.01.2019 Tallinnas

Vahel tuleb seltskonnas jutuks, et vaatamata väikesele ja üha vähenevale arvule jätkub eestlasi igasse planeet Maa nurka. Selles seoses meenutatakse suure tõenäosusega Ernest Hemingwayle omistatud ütlust, et igas maailma sadamalinnas võib kohata eestlast või et igas maailma sadamas võib kohata vähemalt üht eestlast. See maailmakuulsale kirjanikule omistatud ütlus pärineb Hemingway romaanist „To Have and Have Not“, mis ilmus 1937. aastal ning eesti keeles pealkirja all „Kellel on ja kellel pole“, aastal 2001. Selles teoses on terve lõik pühendatud merd sõitvatele eestlastele. Lõigu lõpus leiduv Hemingway sõnastatud lause kõlab Mart Kanguri tõlkes nii: „Igast käidavamast lõunamere jahisadamast võite te leida vähemalt kaks päikesest põlenud ja soolast pleegitatud juustega eestlast.“


Näib, et tsitaadil on reaalne taust. Aastal 1930 ületasid vennad Ahto ja Kõu Valter väikesel abimootorita purjekal Ahto Atlandi ookeani, purjetades Käsmust Miamisse. Hiljem kordas Ahto Valter Atlandiületust veel viiel korral. Valteri ja tema kaaslaste Atlandiületused äratasid mitte ainult Eestis, vaid ka Ameerikas suurt tähelepanu ja ühte saabumist Miamisse on jäädvustatud filmilindile, mis on You Tube’is vaadatav (www.youtube.com). On tõenäone, et 1930. aastatel Floridas, Key Westis elanud Hemingway võis eestlasi seal isiklikult näha.


Ahto ja Kõu Valteri juhtum on nii mõneski mõttes õpetlik. Esiteks näitab see, kuidas võib tekkida kirjandusteosest või silmapaistvalt isikult lähtuv palju kasutatav väljend ehk lendsõna ning kuidas see rahvasuus võib muutuda. Hemingway „igast käidavamast lõunamere sadamast“ on saanud „iga maailma sadamalinn“ ja kirjaniku sõnastatud lauseosa „võite te leida vähemalt kaks päikesest põlenud ja soolast pleegitatud juustega eestlast“ lihtsustub, nii et järele jääb „võib kohata eestlast“ või „võib kohata vähemalt üht eestlast“.


Need märkused on asja puht filoloogiline pool teemal kuidas tekib lendsõna. Aga Ahto ja Kõu Valteri juhtum viib meid otsapidi teise, hoopis laiema teema juurde. Ahto Valterist sai juba 1930. aastatel väliseestlane; ta abiellus ameeriklannaga ning töötas purjeturismi arendaja ja merendusinspektorina. Vanem vend Kõu Valter jäi esialgu Eestisse, sõitis algul kaubalaeva tüürimehena merd, hiljem juba kaptenina, põgenes 1944. aastal perega Rootsi, ja kuigi laeva pommitati ning seda tuli merel remontida, jõudis õnnelikult Rootsi. Vähe sellest, varsti riskis Kõu Valter uuesti laevaga Eestisse tulla, et sealt tuua ära 964 põgenikku, jäädes seejärel Rootsi, kuni siirdus üle Atlandi Floridasse. Purjepaadiga, kuidas teisiti? Floridas töötas ta vend Ahtoga laevadel, 1950. aastate keskpaigas Miami ülikooli juures okeanograafia alal, siis veel Ühendriikide Neitsisaartel Saint Thomase sadama lootsina ja veel mitmel ametialal, kuni jäi pensionile ja suri aastal 1991 Saint Thomases.


See on väike kild sellest, et vaatamata rahvaarvu väiksusele võib eestlasi kohata kui mitte igas maailma sadamalinnas, siis ikkagi praktiliselt üle kogu maailma. Sellest räägibki raamat „Välis-Eesti 100 aastat“. (Raamatut saab laenutada Tartu College’i laenuraamatukogust)