Muusikaline *homage* eestikeelsele ülikoolile


Estonia kontserdisaalis oli 7. detsembril eriliselt pidulik atmosfäär, sest kontsert oli pühendatud eestikeelse ülikooli 100. a juubelile. Üles astusid Tartu ülikooli sümfooniaorkester (dirigent Taavi Kull), ülikooli naiskoor (dirigent Triin Koch), ülikooli meeskoor (Kuno Kerge) ja kammerkoor (dirigent Triin Koch). Eesti heliloojatest kõlasid Veljo Tormise, Cyrillus Kreegi, Tõnu Kõrvitsa, Riho Esko Maimetsa, Sven Grünbergi, Patrik Undi jt teosed. Kontserdi kulminatsiooniks oli Pärt Uusbergi suurteose ,,... ja tuulelaeval valgusest on aerud...“ ettekanne, mis on pühendatud saja-aastasele eestikeelsele ülikoolile.

Sada aastat tagasi esines avaaktusel Vanemuise sümfooniaorkester Juhan Simmi juhatusel ja kõlas Gustav Suitsu vägev poeem ,,Õnnesoov“ (,,Veel purskab tuld ja suitseb sõja kuri kraater/ kui valguse uus andja avand alma mater/ siin oma uksed vanad veerul väikse mäe...“). Sada aastat hiljem astub üles lausa ülikooli enda sümfooniaorkester (!) koos oma kuulsust kogunud mees- ja naiskooriga. Põnevalt kokku pandud kava algas Patrik Sebastian Undi Anna Haava tekstile loodud lauluga ,,Järv leegib eha paistel“ naiskoori esituses (dirigent Triin Koch). Sellega oli kohe kontserdi kontseptsioon minu jaoks paika pandud - muusika toel eesti luule loodustundlikkuse ja mõttesügavuse rõhutamine. Lauljate perfektne diktsioon lasi igat sõna nautida ja taaskord rõõmustada, kui ilus ja musikaalne keel meil on. Niisugune keel tõesti vääris rahvusülikooli kaitsva tiiva alla võtmist ja edasi arendamist. Pärt Uusbergi Uku Masingu ja Kristjan Jaak Petersoni tekstidele kirjutatud suurteosest rääkides tunnistas ka Taavi Kull, et lähtus muusikateose mõtestamisel just tekstist, sellest, ,,kus on fraasi rõhk, mis on selles oluline“. Triin Koch imestas, et Uusberg oli nii raske pähkli lahendada võtnud: ,,Masingu ja Petersoni tekstid vajavad aega ja ruumi pärale jõudmiseks... Mulle tundub, et selle teose keerukus laulja jaoks ei ole niivõrd muusikaline materjal, kui just teksti mõistmine ja selle kaudu isikliku tunnetuse saavutamine.“ Jah, selles teoses pole fanfaaride saatel hõiskamist, vaid siin on ehteestlaslikku sisekaemust, ,,pidu sinus eneses“, pidu, kus rõõmu kõrval on alati ka kurbusevarjundeid.

Saja-aastasele eestikeelsele ülikoolile oli pühendatud ka Sven Grünbergi süit sümfooniaorkestrile, mille aluseks on tunnusmeloodia kunagisele ülimenukale teleseriaalile ,,Wikmani poisid“ (Jaan Krossi romaani ainetel). Grünbergi meloodia on niivõrd mällusööbiv, et tunned selle ka aastate tagant kohe ära. Oma tundelaadilt ja teemavalikult sobitus Grünbergi teos kontserdi konteksti suurepäraselt. Seda enam kui teada, et kunagine Tartu ülikooli kasvandik Jaan Kross pidas Grünbergi meloodiat sedavõrd kalliks, et palus seda esitada ka oma matusetalitusel.

Koduteel mõtlesin, et kui ennesõjaaegne ülikool suutis ühitada eestimeelsuse ja eestikeelsuse rahvuspiiridest kõrgemale ulatuva intellektuaalsusega, miks siis praegused tegijad seda suutma ei peaks. Eesti keeles on ju nii mõnus mõtelda kui parafraseerida Hando Runnelit.


Sirje Vihma-Normet, Tallinn