FOTOD - Sõnajalg puhkes õide

Imelise luule- ja muusikaõhtu korraldaja VEMU peaarhivaar Piret Noorhani, muusikud Villu Veski (saksofonist) ja Marge Loik (pianist) ning näitlejad Lembit Peterson ja Mare Peterson. Foto: Elis Jaansoo (2019)Imelise luule- ja muusikaõhtu korraldaja VEMU peaarhivaar Piret Noorhani, muusikud Villu Veski (saksofonist) ja Marge Loik (pianist) ning näitlejad Lembit Peterson ja Mare Peterson. Foto: Elis Jaansoo (2019)

Romantikaga seostuv õis, mis müüdi kohaselt end vaid kord aastas näitab, ilmutas end Tartu College’i saalis ootamatult juba 6. juuni õhtul. Mis seal ikka, jaanikuu on ju käes ja jaanikuiseid ilmu sel aastal vist enne oktoobrit oodata ei ole, katsugem sünteetilise õnnega läbi ajada.


Ei maksa reporteri ennatlikust lobast heituda. See sõnajalaõis puhkes siiski oodatult. Sellist nimetust kandis luule- ja muusikapõimik, mille esitasid näitlejad Lembit ja Mare Peterson koostöös kahe muusikuga: Villu Veski saksofonil ja Marge Loik klaveril. Tähendusrikas oli ka meie emakeele aastale pühendatud alapealkiri: eesti keel ja meel sõnas ja helis.


Etendus viidi läbi hubases kohvikuatmosfääris. Publik istus ümmarguste laudade ümber kohvitassi või veiniklaasiga, poodiumi ühes servas istusid etlejad, teises muusikud, nende vahel ilutses ekraan, millele projekteeriti luuletuste autorite fotosid ja esitatavate luuletuste ingliskeelseid tõlkeid.

 


Luuletekstid koosnesid põhiliselt eesti luule klassikast, Lydia Koidulast Jaan Kaplinski ja Doris Karevani. Väliseesti luuletajaist olid esindatud Kalju Lepik, Bernard Kangro ja Karl Ristikivi. Kava oli üles ehitatud oskuslikult ja maitsekalt, lausutud sõna mõlema näitleja suust mõjus veenvalt, üleminekud etlemiselt muusikale ja vastupidi kulgesid sujuva endastmõistetavusega, heli ja sõna süntees oli võrratu.


Üritades pikast kaheosalisest programmist otsida mingit erilist kõrghetke, peab tunnistama, et seda ei leia. Kogu õhtu oli üksainus kõrghetk, pidev ja järjekindel ilutsev teekond ärkamisajast tänapäeva. Meeltülendavaimad olid ehk algus ja lõpp: ränd algab aia äärest tänavalt (oleme ju kõik tulnud lapsepõlvest) ja lõpuks hülgab meesnäitleja hetkeks publiku ja kingib oma jäägitu tähelepanu äsjalahkunud vaimulikule Vello Salole, kes ekraanilt läkitab nii esinejaile kui publikule oma õnnistava pilgu.


Ühelgi etendusel ei puudu ka oma kitsaskohad. Madala saali viletsa akustika tõttu jäid esitatud luuletekstid muusikalise saateheli kõrval õigustamatult teisejärguliseks. Muusikutel oli lisaks mõlema fantastilisele improvisatsioonioskusele kasutada jõulisem kõlameedium. Pidanuks ehk kasutama mikrofoni. Küsitava väärtusega oli ka visuaalse efekti ületähtsustamine. Luuletajate portreede sobival ajal ekraanile ilmumine andis teatud lisaelamuse. On aga kaheldav, kas ingliskeelsed tõlked täitsid oma otstarbe. Siinkirjutajale igatahes mõjusid need pigem häirivalt ja takistasid keskendumist. Tõsi, luulet võib nautida ka sõnaraamatu toel ja abil, kuid seda ikka tagantjärele koduvaikuses, lavalt või poodiumilt lausutud sõna peab su vallutama kohe, kõrvaltegureist mõjustamata.


Tänu koostajale ja esitajaile! Sedalaadi elamustega külakost pole just igapäevane nähtus.

 


Eerik Purje

 

 

 

Käesolev veebileht on Eesti Elu paberlehe tellijate toetatud, toeta sinagi ja telli leht juba täna:)


 

 

FOTOD - Elis Jaansoo (2019)