Subscribe Menu

Meelelahutust: Volli veste – Jaanimull

Iseenda kolu vaevata, no mis mõtet. Harjund juba, et teised mõtlevad mo eest. Meil mulisejail nüüd hea teada, et saame mullides elada. Mitte kartsas. Kümnekesi koos olles, tähendvat too kunstlik ühiskondlik grupeering. Temake mu naljast aru ei saanud, kui juhtisin tähelepanu, et vist siis ka mullivanni nüüd mahub, nigu häid lambaid ikke palju lauta, inämp kui abielupaar.

Vaat olgu mull seebist, mille näpuga katki torgid, siis ei ta kaua kesta. Kui aga kest on olemas, no nigu need plastmassist läbipaistvad rüütlikiivrid tantadel toidupoes sihverplaadi kaitseks, siis ehk küll. Mujal põle aga neid näinud – ka pargiski, kuna seal ju tuuled, nood halvad mullid, viiruse omad ei tule aevastusega silmnäkku. Vist. Ei ma tea, miks see just mull on, kus saab kindel olla. Öeldakse just, et istume kõik mullis ikke – poliitikud ühes, ajakirjanikud teises. Pööbel kolmandas. Ja nii edasi Ja-jah, targad on nüüd türmiväravad avanud, trellide tagant vabaduse andnud. Võime olla isegi kellegi teise kodus, omast saab välja. Peaasi, et neid ainult kümme koos on ja alati samma kümme. Paljut paluvad. Kes kontrollib? Muidugi on paljud rahulolematud. Isegi mina kibelen metsa, linnas ei taha olla.

Illustratsioon: Emilie Tamtik (2016)

Hakkasin mõtlema. Kas ongi mul üheksa head semu eluski, kellega võiks nüüd koos olla? Või saaks, kui temake nii ei luba. Kuna tal oma sõbrataridega ka soov olla. Kes keda piirab?

Teadsin aga, et nüüd saab Etsiga taas kokku. Juba kolm kuud vaid kõnõtraadi kaudu suhelnud. Temake, mina ning noorsand – vaid kolm kokku, mitte kümme. Põle ehk mulli vajagi?

Aga vaat ei osanud arvestada, mis riukad ühel peas on. Leppisime kokku, et tulebki meile nigu soovib, kalendrit ei osand passida, põle seal itaalia Antonioga appointamentetki, et saaks oma käharaid kärpida. Toni ütleb alati ,,Tere, tere,“ – aga vaat tema mu mulli ei mahu, kuna ta ei tohi lasta kääridel käia. Nii et olen iga päev saadaval. Ets rõõmustas – tulen siis kolmapäeval!

Koputaski lepitud päeval, küsis, kas tead onu, mis päev on? Ma ütlesin, sirvilaude enam ei kontrolli. Jaan tuli minuga, ütles ta. No mina vastu, et teed mu mulli suuremaks, kui ehk tahan. Pilgutas silma, ütles tule, istume aeda.

No seal, kase vilus, ootas kastike kesvamärga. Ets lausus – peame siis jaane! Vana pää ei jaganudki, et jaanipäev oli. Kutsusin temakese ka õue, tõin klaasid. Lasksime siis hea maitsta, Ets oli see, kes juhtis tähelepanu sellele, et kihisevas oli ju mulle – kõik seaduse järgi, tohtisime mulle nautida. See oligi me jaanimulli looke, kuda noorsand oskas tuju tõsta ning ei rikkunudki moodsaid määrusi, ettekirjutusi.

 

Vabarna Volli

Read more