Meelelahutust: Volli veste - Tänu pühadele

Illustratsioon: Emilie Tamtik (2016)Illustratsioon: Emilie Tamtik (2016) Lõikustänupüha eel asusin mõtlema, et kas need pühad, kõik õieti on vajalikud. Ju oma hinnaga. Oleme tänulikud loodusandide eest, et toitu on laual. Ju seda tuleb ametlikult märkida. Aga mis vaevaga.

 

Vihjan sellele, et nigu kõikide teiste oluliste pühadega – lihavõtted, jõulud – on ju õudselt palju tegemist. Temake on alla neelanud selle ameerika kombe, et peab olema just kalkun laual. Arusaadav on, et hooaja värske, kartul, põrknad, kõrvits, muu kõrvale. Kuid see kalkun on nii tohutu suur, päev otsa vajab küpsemist ja ahjus ka pole muuks ruumi. Küll on hea, et Austraalias ei ela, jaanalind küll ahju ei mahuks.

 

Need ameerika esimesed eurooplased, pilgrimid (mis ju oli vanasti palveränduri mõiste) aga puritaanid põgenesid Inglismaalt, kuna seal neid rusuti, on kõiges süüdi. Vaat kalkuniga kohtusid nad siin mandril. Ning muidugi suure rasvase linnu söömine, just pärismaalaste eeskujul kujunes kombeks. Hea küll, kohalik kultuur, aga mina sööks märksa meeldimini vennaihu.

 

Ja muidugi linnu valmimist oodates tükelda tundide kaupa gemüset, kõike, mis hea sel aastaajal. Just nigu teiste pühadega veeda kogu päev köögis. Aga temake nõuab. Et nii peab tegema. Aastakümneid olen suhtvagalt käsku täitnud, kuidas teisiti. Kuna söögilaud lausa ägab, siis peab ka külalisi kutsuma, kuna, noh temakesel on linnuisu, see tähendab, et sööb vaid paar nokatäit. Mina siis pean tasa tegema ja nagu alati ka jõulude aegu söön rohkem kui peaks, et tasa teha. Kuna toitu ei tohi raisata. Kardan vatsanahka rebestada.

Ets on raudselt lauas, tema on noore mehe isuga, juba on paraja kõhukese kasvatanud. Vanasti oli ka külas neid, kel lapsi polnud, aga nagu Karla kurdab, sõprade arv jääb väiksemaks.

 

Oleks, et leiaks väiksema kalkuni. Kuid neid ei ole. Pakkusin tänavu, et teeme hoopis kana, aga sain sellise pilgu osaks, et jäin kohe kuss.

 

Koristamine, nõudepesemine kah aega nõudev. Külmikus pole millekski ruumi. Ja siis söö nädal aega üht ja sama toitu. Ainsaks eeliseks on, et linnukarkassist, kui liha läinud, saab supileeme. Ja mina lürbin suppi palju parema meelega, kui linnuliha hävitades. Seedimist rikub ka, supp seda ei tee.

 

No mis ma torisen. Ikke tänupüha. Sellega arvestan ja üritan tasakaalukas olla. Kuid tänu pühadele olen alati enne ja pärast vilusoveerinud, et kas tõesti sarnast ekstsessi, liiga on tarvis. Ja jõulud pole kaugel. Aga olen tänulik, et hing ikke sees, tervis enam-vähem vanakõbõkõse kohta korras. Mis see temakesele vastutulek ikke maksma läheb. Rahu majas on tähtsam kui kurta, et miks me usurändurid oleme vaid ühel päeval aastas.

 

 

Vabarna Volli