Meelelahutus: Karla kalendrisaba - Viitsütikuga võit

Kargu KarlaKargu Karla
Näe, ongi käes see päev, kus sada aastat tagasi kinnitati Eesti Vabariigi võitu Lätimaa pinnal landesveerile antud litakaga. Kõik need vaprad poisid, kes parunivõsudele selle koslepi antsid, on ammu teise riigi teenistuses, seisavad ilma sõjariistata paradiisi värati juures auvalves, mu enda vanamees kah nende ulgas. Meie siin maa peal austame neid ikke veel, kuigi ainult mõttes, ühtegi risti ega linti me neile rinda panna ei saa.


Aga teine samalaadi vabadusvõitlus oli meil veel. Sellest saab nüid varsti veerandsada aastat ja seda peeti sellesama võidupüha vaimus. Ma tean seda täpselt, sest olin ise kah selle võitluse sehes. Ega meid kah enam palju järel ole ja just sellepärast ma täna ennast nende eestkõnelejaks pakun.


Selles võitluses oli mitu asja teistmoodu kui eelmises. Neid lahinguid ei löödud enam Lätimaal. Narva, Auvere, Krivasoo, Sinimäed – kõik on Eestimaa pinnal. Landesveeri järeltulijad litsusid jälle vaaterlandi poole nigu nende esiisadki, aga meil pold aega neid taga ajada. Seekord olid nad meie silmakirjalikud liitlased, kes alguses aitasid polssevikke peksta, aga siis lõid põnnama ja lasid jalga, jätsid meid omapead. Neile pold pisikesed Paltimaad enam tähtsad, aga meile olid ja sellepärast me lõime kah nii et särk leemendas.

 


Teine asi, mis siis teistmoodu oli, on tekitand palju vale arusaamasi. Inimesed ei viitsi küllalt põhjalikult mõtelda ja teevad sündmustest vildakad järeldused. Ütlevad, et ühessateistkümnes aasta lõppes meile võiduga, aga neljakümne neljas lõppes kaotusega. Ühesõnaga – sada aastat tagasi sõdisid mehed, aga seitsekümmend viis aastat tagasi taplesid könnid. Vata neile ütlejaile akkan mina vasta. Sõnasõda jaksan ma veel praegagi pidada.


Seal Eestimaa idapiiri juures kaotasime meie kolmveerandisaja aasta eest lahingud ja paljud tublid mehed kaotasid ka elu, aga sõda meie ei kaotand. Kes ellu jäid, need sõdisid edesi, olgu siis metsavennana, vale nime all koloosipõlde kündes vai võeral maal eestlust oides nigu minutaolised. Kõik pidasid miskit moodu partisanisõda ja uuristasid punase paradiisi vundamenti ja müirisi, kuni see koloss kokku kukkus.


Võit saabus nii äkki ja ootamata, et ehmatas meid kõiki, aga ta saabus ja meil on jälle oma riik. Minusuguste jaoks oli see viitsütikuga võit. Ega meid selles riigis enam palju ei mäletatagi, sõda kestis nii kaua, et pumba juures on oopis teistsugused tegelased. Meid selle paradiisi müiride lõpliku lagunemise juures ei old, aga meie võitlus lõi sellesse müiri esimesed praod. Kes tahab mäletada, see mäletab. Elagu Võidupüha!

 

 

Kargu Karla