Subscribe Menu

Meelelahutus: Karla kalendrisaba – Kõrged kohad

Kuripatt küll, kuda need aastakesed on lennand! Ma ei küsigi, kuhu nad on lennand, järele ma oma köntjalaga niikuinii ei jõua. Juba saab kolmveerand sajandit sellest, kui kodumaa sai natukeseks ajaks maha jäetud. Noh, nüid on see natukene ammu paljukeseks paisund, aga meelest see maa ei lähe, armsamaks jusku küll. See pidada mõne meelest olema sendimentaalsus, aga las olla, mis see tollarimentaalsuski parem on.


No see pagemise esimene ots oli ikke nadi küll, ing oli peris peenikese niidiga kaelas, aga see ei kest õnneks kuigi kaua. Kui kord tipiilaagrisse jõutsime ja suurem irm üle läks, akkas juba natuke nalja kah saama. Sai naerdud venelast, kes meid kangeste tagasi oma meelevalla alla tahtis, alguses väevõimuga ja kui see ei aidand, siis meelitustega. Sai naerdud ülbet saksmanni, kes pärast sõja kaotust oli ästi alandlik nigu peksa saand peni. Aga kõikse toredam oli naerda iseennast, omataolisi põgenikke, kes olid kärmed ümbre kohanema.

Kargu Karla

Küll akkas meile äkiste tähtsaid inimesi juurde siginema, küll aritlasi, tirekturisi, mõisnikke, vaaberkante. Kõik olid Eestis miskil kõrgel kohal old, keski pold elu sehes käsi mustaks ega mullaseks teind. Mõnele sai vahel suure seltskonna ees torgatud, et olid kõrge koha peal küll, korstnapühkija. Oi, kudas vend siis solvus ja pahandas.

Üteldasse, et kõrge koht muudab inimest. Mina arvan, et ei ta muuda midagi, ainult paljastab. Teeb raskemaks varjata, noh. Tarvin olla kunagi nisukese teoorijaga välja tuld, et inimene on arenend ahvist. Selle üle on palju vaielusi old, aga natuke on selles ikke vist tõtt kah. Selles punktis on küll inime ahvi moodi, et mida kõrgemale ta ronib, seda selgemini ta inetu ahtriots allolijaile silma paistab.

Kõrge ametikoha kõige suurem viga on minu meelest see, et ta võtab ametikandjalt vajaduse olla andekas. Veel ullem on lugu, kui inime riiki vai impeerijummi valitsema pannasse. Ükskõik kui kõrgel tema valitsejatroon asub, ta istub ikke selle kehaosa peal, mida püksid varjavad. Seal ta siis kükitab, ühes otsas troon, teises kroon. Aga mis see kroongi on? Ainult müts, millest vihm läbi sajab.

Mina pole kunagi ühegi kõrge koha peal old ega ihkagi sinna, pea akkab pööritama. Aga neile, kes sinna ronida on jaksand, oskan natuke nõu anda küll. Valva oolega oma alamaid ja ära kunagi usalda seda, kes sinu juures ühtegi viga ei leia.

 

Kargu Karla

Read more