Meelelahutus: Karla kalendrisaba - Vikerkaar

Kargu KarlaKargu Karla
Seekord ma panin oma jutule nisukese kavala pääliskirja lihtsalt koeruse pärast, et teid segadusse ajada. Vanadel inimestel on see elu ju nii pagana üksluine, et vahel tuleb tahtmine vigurit teha. Tegelikult ma ei mäletagi, millal ma viimati vikerkaart nägin. Vihmase ilmaga tõmman kardinad kinni ja viskan kondid tiivanile unnikusse. Mis sest aknast vahtida, kui sealt päikest ei paista. Kui väljas eledamaks läheb ja jälle välja piiluda tihkan, on kõik kadund, vihm ja vikerkaar, kui seda ültse oli.

 

Ma tahtsin seekord vikiga alustada, sest vikiga lõppevad sõnad on kiuslikud, äirivad inimese ingerahu, noh. Mina ei ooli enam äiretest, tahaks rahulikult elada. Kõik need kolm tähtsamat vikki on inimestel alati suus, aga nad jusku kasutavad neid valeste. Nad ei viitsi neid sõnu kasutades asju lõpuni mõelda ja siis mina muutkui mõtelgu nende eest. Need kolm sõna on minevik, olevik ja tulevik.


Akkame sellest kõige viimasest pihta. Kõik aina kuulutavad, et see pidada olema noorte päralt. Kes küllalt sügavaste ei mõtle, arvab, et see ongi nii. Noored ise on kõige agaramad arvajad ja selle loosungi uskujud, sest nemad on pikaks mõtlemiseks liiga kärsitud. Aga kuda saab tulevik noorte päralt olla, kui noortel selle päranduse kätte saamine nii kaua aega võtab. Kui ükskord saavad, on nad juba vanad. Nii et tulevik on ikke vanade päralt.


No ega minevikuga asi teistmoodu ei ole. See pidada olema vanade pärisosa ja nemad muutkui vahivad üle õla tagasi ja õhkavad, et olid ikke ilusad ajad. Muidugi olid ilusad, nad ise olid siis ju kah noored ja ilusad. Minevik kuulub noortele, see on sihker.


Ja selle kolmanda vikiga on asi kõige segasem. Olevik peaks nigu kõigi päralt olema, aga keski ei taha teda omaks võtta. Ei taha sellepärast, et olevik nõuab tegusid, aga kõik tahvad, et keski teine need tema eest ära teeks. Sellepärast nad muutkui nutavad taga kaunist minevikku ja igatsevad elget tulevikku, olevikuga mitte kudagi rahul ei ole.


Seal ta siis nüid on – ole, mine vai tule, aga kuskile välja ei jõua, vikiga ega ilma. Mina tean ainult kahte vikilõpuga sõna, mis rõemsaks teevad, kui meelde tulevad. Noorest peast sai sügisel metsa mindud puravikku otsima. Ja õhta ämarikus koos pere ja naabritega videvikku peetud.


Nüid on vikid ainult sõna eesotsas. Muutkui konuta kodus ja oota vikatimeest. Aga enne tahaks ikke veel kasvai korragi vikerkaart näha.

 

Kargu Karla