Kanada päevik - Tuulelipud

Details

Friday, 17 July 2020 19:00

Eesti Elu Nr. 28 2020 - Tõnu Naelapea

Foto: Petey21 / www.wikipedia.org
Kasvavas hämmingus küsib mõni tihti – kuidas kõik nii viltu läks. Kuidas nii juhtus. Olen sündinud isa-, kodumaast eemal. Teadlik kas just kõigest, mida punane terror tegi. Aga paljust. Siiski ei tohi suud avada, kuna olen vananev, Euroopa päritolu, kristlikult laulatud naisega, kuidas teisiti, meesterahvas, teadagi suurim oht hetkel siin maailmas neile, kes nõuavad mõtlemata õiguseid, mida pole välja võideldud. Oinapäisus. Mis viib Ottawas juhtunule, kommunismiohvrite mälestuseks loodava kompleksi inetustega rüvetamisele. Jah, vist ainult vabas Kanadas saab keegi arulage nii tegutseda, vandaalina kirjutada, et kommunism ikka võidab.

Teades, et nii mõnigi vananev lumehelbeke saab ülaloleva tõttu pühas vihas tigedaks, tembeldab ehk isegi rassistiks – kuigi seda pole kunagi olnud - esitaks mõtlejale inimesele küsimusi. Okupatsiooniajal oli redis väljast punane, seest valge. Aastaid on olnud meil olemas kookospähklid ja banaanid. Esimesed väljast pruunid, seest valged. Teised on kollased, koort eemaldades kahvatute nägudega. Need on nende oma terminid. Ise ütlevad nii. Just nagu okupeeritud Eestis öeldi halvastavalt maa-all kasvanud juurvilja nime kasutades nende kohta, kes ehk, küsitav ehk, teades, kuidas võim ja tähtsus korrumpeerivate võimetega mõistuse kustutab, et võitlesid normaalsuse hoidmise poolel. Kõiki ei saa üldistavalt kirjeldada. Ega tohiks.

Praegu domineerib laia ilma selline seisukoht. Kui suu avad, eksid. Kui suu hoiad suletuna, samuti. Miks aga meie poliitikutele selga ei karata? Vassivad, muudavad seisukohti, ei saa arugi vist, et kuritarvitavad oma privilegeeritud, tihti elitaarset ja kõikevõimaldanud tagapõhja eksisamme õigustades.

Eks see ole, kuna lubatakse rahvaesindajatele kõiksugu vabadusi, otsa vabandusi, mida pööblile ei anta. Valitud sai meelega päeviku pealkiri, kuna ei oska kokku lugedagi oma elu jooksul poliitilisi skandaale. Siin ja mujal. Õigemini kõikjal. Põhimõtted peaks valitsema neid, kes soovivad mugavalt kas parlamendis, riigikogus, ei tea mis ühenduses, lärmi teha lillegi liigutama.

Ei taha pikemalt sõna võtta Kanada peaministri eetilisuse vist peaaegu täielikule puudumisele. Jälle on ta ületanud piire, juba kolmandat korda. Täismeheks pole ta vist saanud, isegi kui omaks võtnud, et eksis. Teadmatusest. Seda lubaksime ehk Jukule. Kuid mitte Juhanile. Hõbelusikas suus, nime tundmise tõttu draamaõpetajana tööturul poliitikasse astunud, ta küsitavad sammud vajavad kohusetunnet. Ühe hea sammu astus hiljuti. Kui ta otsustas äsja oluliselt, nimetades Kanada esindajaks ÜROs endise Ontario sotsialistist peaministri Bob Rae, kes ka teenis pärast viimast korrumpeerunud valitsuste paljastamist liberaalide partei ajutise juhina. Kui Rae kuulis, et Justin Trudeau – endise peaministri Pierre Elliot Trudeau poeg - noolib kohta, astus ta viisakalt tagasi. Nii paljugi meist arvab, et Rae oleks olnud, vaatamata tõsistele mineviku väärsammudele, olnud parem valik.

Sain tänu toonasele EKNi esimehele Marcus Kolgale mõneks minutiks Bob Raega jutule siis, kui Toronto rae ette kinnitati Berliini müürist paras kild. Kui küsisin, miks ta 1990. aastast peale poliitikas just nii tegi, tunnistas ta oma eksisamme, nüüd ei teeks. Kuid ma ei olnud tähtis inimene, lihtne oli nii öelda.

Kiidan Rae nimetamist ÜRO Kanada suursaadikuks. Ta pooleldi Leedu päritolu on tähendanud tähelepanu, otsustavaid samme, kui kommunism kokku varises. Inimesena on ta „sümpaatiko“, kuid poliitikuna tihtimini kobanud, õigeid lahendusi leidmata. Lootes, et hetkel, peale pandeemia, on parajaks mureks Hongkongis toimuv, ehk hambutu tiiger, nagu ÜROd on kirjeldatud, näitab Rae juhtimisel kusagil suu tagaosas olevaid kihvu.

Juhiks tähelepanu, et nii nagu Trudeau seenior ja poeg peaministrid, siis Saul Rae, Bob Rae isa oli samuti ÜRO suursaadik Kanada huvides. Rae intelligentsi kinnitab see, et ta oli Rhodes Scholar, vähesed saavad selle au osaks.

Kuid – NDP parteijuht. Peaminister, teadmata, kuidas majanduskriisi lahendada. Muutis värve liberaaliks astudes. Nagu Juku liivakastis. Ei meeldi teie mäng, võtab ämbri ja läheb mujale.

Paraku on see Kanadas nii igapäevane. Juhiks tähelepanu roheliste, Green partei juhiks saamise kampaaniale. Juhtivaid kandidaate on Glen Murray, üks esimesi avalikke vikerkaarerahva poliitikuid juba NDP parteis, Winnipegi meerina. Kolis Ontariosse. Pani uue pintsaku selga. Saigi liberaalina valitud, Kathleen Wynne’i valitsuses isegi ministriks. Nüüd tahab juba kolmandas parteis, roheliste koosseisus, sõna võtta. Kes saab usaldada inimest, kes vahetab partei liikmeks olekut tihemini kui keegi oma elamispinda. Hindame kõik Kanada positiivseid külgi. Mõtte muutmine on ju lubatud. Kuid poliitikas sõrme märjaks tehes, et teada kust suunast tuul puhub, see peaks olema lubamatu.

Ka konservatiivid on ilmselt karidele jooksnud. Noorema Trudeau murtud lubadus ei viinud neile valimistevõitu. Kogusid küll enim hääli, aga jäid vähemusse. Juhi kandidaadid ei taga usaldatavust. Eetiliselt lapsekingis peaminister on kindlasti pukis edasi, seda riigi kahjuks. Rohelistest ega NDPst pole arvestatavat konkurenti. Mida siis teha? Ei taha küll, nagu möödunudnädalasest Ottawa reportaažist õppisime, et meie riik läheb kurakätt, et kommunism mõne arust siiski võidab.

Poliitikud on õppinud – seda kõikjal, Ontarios Doug Ford ja Albertas Jason Kenney – et rahval on lühike mälu. Kuid kui see viib riigi lõhkiminekuni, mida on näha hargnemistes kõikjal, merest mereni, tuleb küsida nagu küsiti siis, kui redised pukki pääsesid rahvusluse trikoloori all – kas seda riiki tahtsimegi? Mõtlen sellele, et neid pukke on enam kui Tallinn, Toronto ja Ottawa. On külad, vallad, väikelinnad, kes on otsustanud, teadmata tulemuste võimalusi muutuste kasuks, mitte praktilise mõistuse huvides. Kanadas ja kahjuks kõikjal, kus vabalt lubatakse sõna võtta. Tegude eest vastutamata.

Tõnu Naelapea, Toronto

• Prev
• Next