Kanada päevik - Roheliste tulevik

Details

Friday, 09 October 2020 19:00

Eesti Elu Nr. 40 2020 - Tõnu Naelapea

Annamie Paul
Pärast seda, kui George Brown asutas 1861. aastal liberaalide partei, kuus aastat enne konföderatsiooni, on erakond saavutanud erakordset edu, kui mõõdupuuks on vaid valitsuse moodustamine. Möödunud sajandil olid Kanada punased (mitte pejoratiivselt värvingut tarvitades, liberaalid võistlevad kui vasaktstentristid, nende partei värv on punane, ning mis ime, riigi puna-valge lipp punase vahtralehega sai ametlikuks just liberaalide valitsuse ajal) võimul 70 aastat. Mis ime, et praegune peaminister Justin Trudeau, kes 2015. a. kampaanias lubas muuta eksisteerivat häältejagamissüsteemi protsentuaalseks, selmet võitjaks see, kes ringkonniti kogub enim hääli, murdis lubaduse. Mis tuli talle mullu kasuks, kuna konservatiivid kogusid üleriiklikult enam toetust, aga vähem mandaate.

Põhioponendiks Vahtralehemaal on konservatiivid, kes pole, isegi kui esimene peaminister Sir John A. Macdonald oli toori, suutnud ümber tõugata mõistet, et liberaalid on riigi loomulik valitsev erakond. Seda, kuna parempoolsed on alati olnud killustunud, esimest korda esineti ühinenult 1950datel kui progressiivsed konservatiivid. (Macdonald oli osaliselt süüdi – tema hüüdnimeks, ettevaatliku iseloomu tõttu oli Old Tomorrow - vana homme. Ootame, vaatame…) Ka nendel on oma lipuvärv – sinine. Aga tunnustades punaste mõju on neilgi punased toorid – see tähendab sotsiaalpoliitikas tsentristlikud, kui sinised toorid on majanduslikult paljud vankumatud. Parim Ontario peaminister viimase 50 aasta jooksul oli Bill Davis – punane toori. Majanduslikult mõistlik, sotsiaalselt progressiivne, eriti hariduse alal.

Pole ajalootund, aga sotsialistlik NDP, uusdemokraadid loodi täpselt sada aastat pärast liberaale. Nemad võistlevad oranži lipu all. Ja nüüd, peaaegu neli aastakümmet, on olnud föderaalsel tasandil roheliste partei.

Viimased kaks on isegi kui vasakpoolsed, taganud liberaalide edu, nagu viimased valimised näitavad. Kui USA on päris loomulikult kahe partei riik – vabariiklased ja demokraadid – on Vahtralehemaal märksa rohkem arvamusi, vaadake vaid järgmistel valimiste,l kui pikk on kandidaatide-sedel. Kahjuks nende võimetus valijatekasti juures tähendab, et tsentristid toetavad just liberaale.

Rohelised saavutasid mullu vähem kui 1% rahvaesindajakohtadest Parlamendimäel. 338-st võimalikust vaid 3. Aga märksa rohkem toetust – oleks Trudeau proportsionaalsus rakendatud, siis oleks erakonna 6,4% tähendanud 21 kohta Ottawas. Kauaaegne liider Elizabeth May, kes oli esimene Ottawasse valitud roheline, ka mullu, otsustas tagasi astuda.

Paraku valis May halva aasta – kes aga teadis ette, mida tänavune toob. Veel enne, kui päevikupidajal ületas teleuudiste vaatamine taluvusläve, toimus roheliste juhikandidaatide teledebatt. Kahjuks mitte riigiringhäälingu CBC vahendusel, vaid Ontario TVOs, maksumaksja rahadega toetatud kanalil, mille Agenda uudisteprogrammi juht Steve Paikin on ehk intelligentsem Kanada telekuju. (Kas see just õigustab ta enam kui $300 000 suurust aastapalka, eriti kui mitte ainult saab TVO provintsikassast raha, aga apelleeritakse ka vaatajatele, on teine küsimus, kuid ta ampluaa, intervjueerija- ja moderaatorioskuse vastu ei saa keegi vaielda.)

23-24. juunil toimus debatt Zoomi vahendusel kahes osas, kuna kandidaate oli kaheksa, võimalus nendega tutvuneda. Ainus nö nimi oli endine Winnipegi linnapea, hiljem Ontario liberaalide valitsusminister Glen Murray. Kes kauaaegse poliitikuna on libedalt mitteusutav. Teised seitse aga olid siirad rohelised, tähendab keskkonnakaitsest motiveeritud, ka ajendatud ühiskonnanorme muutma, huvitavate platvormidega, aga ühelgi ei olnud konkreetset selgitust, kuidas seda majandada. Jah, keskkond on murelaps, aga katus peab olema samuti pea kohal, toit laual. Esinejatest jättis kaugelt kõige parema mulje Annamie Paul. Intelligentne, ei langenud ad hominem argumentideni, mida sotsialistid paraku liigtihti rakendavad ning näitas selgelt, et on poliitikaks valmis. Arukalt ja veenvalt, viisakalt.

Möödunud laupäeval langetasidki rohelised õige otsuse. Advokaat ning inimõiguste eest võitleja Paul pääseski neid juhtima. Peaaegu kolm ja pool kuud pärast debatti. (Mis muide on internetis TVO saidil tutvumiseks olemas.) Karismaatiline Paul kandideerib 26. oktoobril Toronto Central’I ringkonna vahevalimistel, mis toimuvad majandusminister Bill Morneau skandaalist ajendatud tagasiastumise tõttu. Kuigi piirkonnas on palju rikkaid, on seal ka ühiskondlikke aktiviste – mis võib Paulile kasuks olla.

Pauli platvorm, mis viis ta võidule, on paraku utoopiline. Ennast ökosotsialistiks nimetades meenutab ta äärmuslasi, keda kahjuks aastal 2020 on liigpalju. Muidugi on kliimamuutus esmatähtis rohelistele – aga Paul ei suuda seletada, kuidas globaalselt programmi rakendada peale selle, et tuleb! Kui arvestada mullust platvormi, mis näeb ette universaalset tasuta ravimite jagamist (võimatu!, arvestades individuaalsete eripärade, demograafiaga), tasuta kõrg-, st ülikooliharidust ja garanteeritud sissetuleku tagamine, mis lubaks kõigil tasemel elada Esimeses Maailmas. Et ülirikkaid enam maksustada, seda tahaks me kõik näha, aga jälle – ajalugu kinnitab, et inimkond ei suuda seda teha.

Keskkond, loodus on meile kõigile tähtis. Ju sellepärast roheliste põhi-lööklaused meeldivad. Maailmas aga, kus majandusmootorid Hiina ja USA on kõige suuremad patutoinad, kus on ka kõige suurem rikaste/vaeste vahe, vaevalt, et ühist häält leitakse.

Affirmative action asus levima USAs 1960-ndatel, lootuses rahustada neid, eks pidasid häid töökohti vaid valgete ekslusiiviks. Viis selleni, et ei parim kandidaat saanud töökoha, aga täideti normi, et oleks ka teisi kui valgeid mehi ametis. Oleks matslik juhtida tähelepanu sellele, et Paul on naisterahvas, mustanahaline ja juudiusku. Seda aga on vasakpoolne meedia suures rõõmus teinud. Vabandage – ta oli kõigist kaheksast parim kandidaat. Nii, nagu peaks olema. Ja et neljast valitud parteist Ottawas kahe juhid on mitte-euroopa päritolu, üks neist kannab turbanit, peaks kummutama süsteemse rassismi argumendi siin riigis.

Kanadas vaevalt, et rohelised kunagi isegi opositsiooni pääsevad. Nende südametunnistus on aga oluline. Ja kui Annamie Paul peaks pääsema rahvaesindajaks saab see olla pikaks perspektiivis riigile – ja ehk emakesele Maale, mine tea – ainult kasuks.

Tõnu Naelapea, Toronto

• Prev
• Next