Kanada päevik - Kas Toronto taassünd?

Foto: Taavi Tamtik (2018)Foto: Taavi Tamtik (2018)

Eelmise kuu lõpul saime teada, et Sidewalk Labs – mis nagu Google’gi on Alphabet hiidinfotehnofirma, mõni ütleks isegi, et sõsarettevõte, mitte alluv asutus – esitas mahuka, 1500-leheküljelise raporti, kuidas Toronto järvekallast saaks tänapäeva tuua. Teadagi ei ole enam siin suurt kaubasadamat, Doni jõe suudme lähistel asuvad vabrikud on ammu kinni pandud. Kes seal käinud on, teab, et pilt on üsna kurb.

 

Samas on kinnisvara mõistes, asukoha järgi Ontario järve ranna linnaosa haruldane võimalus luua 21. sajandi standardite järgi kõrgtehnoloogiline keskus, ka parke pööblile, korterimaju ja äridele, ettevõtetele pinda anda. Projekt oleks tohutult suur: 190 aakrit oleks mängus. See, et Sidewalk Labs keskendus Torontole, näitab, et on potentsiaali palju, linn saaks tõesti nii maailmalinnaks, infokeskuseks.

 

Huvitava kokkusattumusena sai just mõni nädal varem loetud maailmakuulsa planeerija Ken Greenbergi verivärsket raamatut ,,Toronto reborn. Design, successes and challenges“ (Toronto taassünd. Disain, saavutused ja väljakutsed). Eessõna endiselt linnapealt David Crombielt, kes on/oli viimaste aastakümnete parim, saades hüüdnimeks isegi pisike (ta on lühikest kasvu) perfektne meer. Juba eessõna üksi on põhjuseks teost lugeda.

 

Greenberg, kes on muide ka New Yorgi peakorteriga Sidewalk Labs nõustajaks konsultandina, kirjeldab, kuidas piltlikult tõuseb Toronto stagneerunud tuhast, alates 1970-ndate otsustega (aeg, kui Crombie oli linnapeaks) kuni tänaseni. Autor uurib, kuidas kodanike, NGO-de (mittevalitsusorganisatsioonide), ärimeeste ja valitsustega, millega peab ju kolmel tasandil arvestama, on asutud Torontot ümber kujundama.

 

Individuaalselt ja kollektiivselt on võetud samme, nagu näiteks nii eri hoonetega kui tervetesse naabruskondadesse tuues värsket verd, lisades juurde parkidele, taaselustades kultuurilisi institutsioone nagu Blooril asuvat Kuninglikku Muuseumi, olles sponsorid festivalidele ja erakordsetele üritustele. Ja palju muud. Nii muutes määratult halli briti-keskset linna, mida meie esimesed pagulased kindlasti mäletavad, sootuks.

Planeerija võtab sõna ka transpordi teemal, leides, et armulugu autoga peaks piirama. Pärast sõda loodi infrastruktuur just autojuhi huvides. Kuigi iseseisvust ei soovi keegi käest anda, tänapäevased liiklusummikud kinnitavad, et suures linnas on vaja arvestada ühistranspordiga, jalgratturiga ja jalakäijaga. Viimasele kahele suunatakse Sidewalk Labsi projektiga palju tähelepanu, õigustatult. Toronto üldine suund on stimuleerimaks just neile turvalisi liikumisvõimalusi.

 

Greenbergi passiooni on leida pea igal leheküljel. 50 aastat Torontos elanud autor lausa pulbitseb, kui ta kirjeldab võimalusi. Ja saavutusi. On selge, et ta armastab oma kodulinna, kuigi ta karjäär on viinud teda Euroopasse ja üle Ameerikate, tuleb ta ikka tagasi nautima multikultuurse ja nagu ta ise ütleb, positiivselt häälestatud elujõulise linna võimalusi. Parkidest järverannani. Planeerimisest, Toronto hilisajaloost huvitunule paeluv lugemine.

 

Ning siin on, kus tekib Sidewalk Labsi hiigelprojektiga küsimusi. Keegi ei vaidle vastu, et piirkonda tuleb elustada. See on viimane selline võimalus terves Põhja-Ameerikas ja lisaks maajao suuruselt neljandale linnale väga palju. Tehnoloogiline süst on aga see, mida paljud küsitlevad. Teame, et interneti maailm on informatsiooni keskne. Aga Google kogub inimeste kohta informatsiooni, mis peaks olema isiklik. Nii et privaatsus, isiklike andmete kaitsmine firmale, mis kogub just linnadatat (firma nimetab seda urban data trust) on tõesõna luubi all.

 

Usaldus on oluline asi selliste hiidprojektidega. Sidewalk Labs on lubanud infokogumisel tagada anonüümsust, mitte müüa seda edasi nii-nimetatud kolmandatele. Transpordi, liikluse teemal on palju huvitavat esile toodud. Näitena pakuti kepiga kõndivat inimest ristmikut ületades, kes ei jõua teisele poole enne, kui valgusfoorid muutuvad. Väljapakutud n-ö targad liikluslambid märkaks seda ja pikendaks aega enne värve muutmast, et inimene pääseks üle ilma enese elu ohtu pannes. See kõlab küll futuristlik, aga teame ju tänapäeval kohutava kiirusega muutuvat tehnoloogia maailma, et kõik on teoreetiliselt võimalik.

 

Ka on kriitikud mures, et miks soovitakse nii suurt maalahmakat. Alul oli vaid 12 aakrist juttu. Waterfront Toronto, linna järvekalda haldav agentuur (kuhu kuuluvad nii Crombie kui Greenberg) on ettevaatlikul seisukohal uue, suurema nõudmise kohta. Ka soovib Sidewalk Labs saada enese kätte 20-aakrise saare, Villiers Island, mis kuulub linnale. Oponendid arvavad, et kuigi lubatakse sinna infofirma peakorter ehitada, peaks seda aretama pigem linlase huvides kui parki.

 

Muidugi läheb aega, enne kui lõplik otsus langetatakse, vaevalt et kõik raportis, pakkumises saab sündima. Kui poliitikud jõuavad üksmeelele, mis on omaette paras väljakutse, infofirmad on ausad ja avameelsed, läbipaistvus kõigi eesmärgiks, siis võib tõesti saada projektist pärl, selline, mis mujal saab ainult kadeduse osaks. Torontolastele tooks aga tõesti palju, oleks nagu Greenberg kirjutab, taassünni nurgakiviks. Jääme huviga ootama, mis saab.

 

 

Tõnu Naelapea, Toronto