31. AUGUST 1994 EESTI AJALOOS

Sel aastal on mitmeid olulisi sündmusi, mis langevad suhteliselt üksteise lähedale. Neid sündmusi seob omavahel Teise maailmasõja üha kaugemale jääv kaja.

 

Eesti meedias on juba leidnud kajastust 1994. a juulilepped, sest tänane Eesti Vabariigi kaitseminister Jüri Luik oli mees, kes noore verisulis ministrina saatis president Lennart Meri sellel vastuolulisel Moskva visiidil.
On vana tõde, mis lubab võitjatele kaitset hilisemate rünnakute eest, kui millegi toimepanemisel võidi ületada riske, mis oleks võinud halbade asjaolude kokkulangemisel tuua hoopis negatiivseid kui mitte katastroofilisi tagajärgi. Nüüd veerandsada aastat hiljem, saab tagantjärgi tarkusega kunagi toimunut interpreteerida praegu poliitikas olijatele kõige soodsamas valguses.

 


Seni pole tehtud meie poliitikute 1994. a välispoliitilistest sammudest sügavamat teaduslikku analüüsi, mille hulka peaks kuuluma nii ajalooline võrdlus (näiteks 1939. a meie poliitikute tehtud Moskva visiitide) ja näiteks saatusekaaslastega, kus samuti pärast Afganistani sõja lõppemist NSV Liidu relvajõud välja viidi.


Armastame selliseid võrdlusi Ida-Euroopa riikidega, aga täpsema vaatluse alla tuleks panna ka Saksamaa ja kindlasti endised sotsialismileeri riigid idas (näit. Mongoolia). Taolise võrdluse korral näeksime Afganistani sõja hiigelkulude taustal ja suure impeeriumi enda ammendumise foonil NSV Liidu relvajõudude kollapsit selgemalt. See annaks suurema selguse näha meil toimunut kui suurema pildi üht väikest osa. See oli paratamatus, sest lagunev impeerium püüdis oma relvajõude päriselt kokku kukkumisest päästa – amputeerides osi, mis olid asunud suurriigi piiride taga.
(Pikemalt Eesti Elu 30.08.2019 paberlehes)



Peeter Järvelaid