Kommentaar - Kolmveerand sajandit eestluse elukooli

Foto: Taavi Tamtik (2018)Foto: Taavi Tamtik (2018)

Eestluse elukool on muidugi kestnud palju kauem, kuid käesoleval kuul möödub seitsekümmend viis aastat päevist, mil see kool jagati kahte paralleelklassi, mille vahele tõmmati tugev kõlakindel ja läbipaistmatu raudkardin. Mõlemas klassis õpetati sama ainet erineval viisil ja igasugune kontakt nii õpilaste kui ka õppejõudude vahel oli pikkadeks aastateks kindlalt välistatud. Kummas klassis keegi oma õpinguid jätkas, seda määras paljudel puhkudel juhus. Kellel oli võimalik valida, pidi oma valiku tegema enamasti hetke impulsi mõjul, pikaks kaalutluseks kellelegi aega ei antud.


Nende ridade kirjutaja on üks nooremaist, kes sel saatuslikul ajal teadlikult valis selle poole, mis jäi väljaspoole kodumaa pinda. Mitte suurest tarkusest ega ettenägelikkusest, vaid lihtsalt kuulates südame häält. Valitud pool ei olnud vale ega õige, langetatud otsus polnud tark ega rumal, hea ega halb. See oli üks kahest võrdselt ängistavast võimalusest, mida ajaloosündmuste suunajad eesti inimestele küünilise hoolimatusega pakkusid.

 

Mida selline sunderaldatus endaga kaasa tõi, kuidas see meie rahva terviklikkust nõrgendas, on üldiselt teada. Nüüd, kus lahutav kardin on ammu puruks käristatud, oleks sobiv vaadelda neid elemente, mis võimaldavad meid rahvana tugevamaks muuta. Kaotatu leinamisega peaksime ammu olema ühel pool; kultiveerigem seda, mis meile alles jäi ja tundkem uhkust sellest, mida uut oleme saavutanud.


Kõike, mida see elukool mulle on õpetanud ja mille aastate kogemus on veendumuseks küpsetanud, olen ma oma kaasõpilastega jaganud avalike kõnede, artiklite ja raamatute kaudu. Alljärgnev on lühikokkuvõte olulisimast.


Pole viljatumat ega destruktiivsemat tegevust kui kodu- ja väliseestluse mõistete vastandamine. Väliseestlus on olemas ja jaguneb omakorda, sel on mitu erinevat värvingut, kuid ükski sidekriipsueestlus ei tohi kõigutada meie ühtekuuluvust. Kõik, mis paikneb eespool sidekriipsu, on lahutav, sidekriipsule järgnev on ühendav, sellele peame panustama. Ma ei väsi rõhutamast: mida enam me erineme, seda enam me sarnaneme. Väljendit „erinevus rikastab“ on palju kasutatud vales tähenduses, antud juhul peab see paika.

1944. aasta septembris saeti maha eestluse elupuu latv, kuid puud välja juurida ei suudetud. Saetud ladva kõrvalt võrsusid uued oksad, mis hargnesid mitmesse suuda laiali; nii kaugele, et üks ei ulatunud nägema teist. Ka mahasaetud latv ei jäänud kängu, vaid sirgus uuesti ja tõukas oma krooni trotslikult taeva poole. Juurtest imbuv elumahl toitis aga kõiki harusid ja toidab tänaseni. Harudest pudenes seemneid võõrasse mulda, kuid ka nendest võrsunud puude viljad on eestimaigulisemad kui arvatakse.


Kui võrdluseks vaadelda sõjaeelse eestluse elupuud, siis näeme, et selle harud olid üksteisest kaugemal kui praegu ja erinevus suurem. Saarte kalur, Mulgimaa suurtalunik, Avinurme puutöömeister ja Petseri kausisetu ei erinenud üksteisest vaid elustiili poolest, nad vajasid üksteisega suhtlemiseks tõlki. See ei takistanud neid külg külje kõrval võitlemast, kui kodumaa oli ohus. Miski ei lähenda inimesi üksteisele nii kindlalt kui ühine vaenlane. Ärgem tehkem täna seda viga, et muutume iseenda kõige kurjemaks vaenlaseks.


Praeguses väliseestluses on kolm erinevat kategooriat, mille piirid muutuvad aina hägusemaks: 1944. aasta põgenikud, nende järeltulijad ja uued hilisemad juurdetulijad. Esimesed on avalikkuse areenilt lahkumas, teise kahe amalgamatsioon toimub visamalt kui sooviksime, kuid see toimub, kui viitsime mõtelda ja tajuda, kust me kõik oma ühist rahvuslikku elumahla ammutame. Võib tõesti olla eestlane igal pool, kuid ainult siis, kui eestluse baas on kindel, kui me ei unusta lähteallikat. Globaalne eestlus ilma Eestita on nonsenss.


Kui nüüd kolmveerandsajandilisest distantsist vaadelda seda septembrit, mis jagas eesti rahva lahkujaiks ja jääjaiks, siis paneb imestama, kui puudulikult mõlemate järeltulijad mõistavad tollase käitumise motiive. Võttis aastakümneid, enne kui paljud tänastest kodueestlastest hakkasid aru saama, et lahkuti enda arvates vaid lühikeseks ajaks. Kõigis küdes veendumus, et uus okupatsioon on ajutine ega jää püsima. Paljud tänastest väliseestlastest ei taipa aga ikka veel, et täpselt sama veendumus mõjutas teisi paigale jääma. Selles osas mõtlesime kõik ühtemoodi. Küsimus oli vaid, kuidas seda lühikest ajaperioodi eestluse ja iseenda julgeoleku huvides otstarbekamalt kasutada.


Teadnuksime me tollal, milliseks olukord kujuneb, oleksid paljud langetanud teistsuguse otsuse. Nii mõnedki jääjad oleksid lahkunud, nii mõnedki lahkujad oleksid jäänud. Küsigem nüüd: milline oleks pilt sel juhul praegu? Julgen oletada, et laias laastus samasugune. Ka üksteise vastandamise mõttes. Mõlemapoolsed karmid kriitikud oleksid samad, kuid kriitika objektid oleksid vastassuunalised.


1944. aasta sügisel vajas eestlus nii lahkujaid kui ka jääjaid. Ühedele omistati rahvasaadiku roll – teavitada vaba maailma ülekohtust, mis meie rahvale osaks sai. Teiste hooleks jäi hoida kodumuld viljakandev ja kolle soe. Meie rahvuskultuuri, eesti keelt ja meelt püüdsime hoida ja arendada mõlemad. Kummalegi polnud see ülesanne kergete killast. Ei oska otsustada, kui hästi meie siinpool enda omaga toime tulime. Kindlasti võinuksime teha rohkem ja paremini, kuid päris viljatu meie tegevus ei olnud. Teise poole saavutuste hindamiseks ei pea ma end pädevaks. Nüüd, kus ühine eesmärk on ammu saavutatud, ei tohiks olla ülemäära tähtis, millist teed pidi keegi selle eesmärgini jõudis. Nautigem vabadust, kuid ärgem unustagem selle lahutamatuid kaaslasi: kohustus ja vastutus.


Eestluse elukool pole lakanud tegutsemast. Minu õpingud on aga kestnud piisavalt kaua, et julgen ülaloodud ridu esitada eksamitööna hindamiskomisjonile. Mõõtku iga lugeja neid oma arssinaga ja vaagigu isikliku margapuuga.

 


Eerik Purje, Toronto