Juhtkiri - Sisu

Details

Friday, 12 June 2020 19:00

Eesti Elu Nr. 23 2020 - Tõnu Naelapea

Eesti Vabariigil on sel sajandil olnud mitmeid olulisi tähtpäevi. Võlunumber on sada. Vabariikluse, rippumatuse välja kuulutamisest peale, on rahvaste pere tunnistanud fakti. Et meil on õigus kuuluda iseseisvate, ennastvalitsevate maade hulka.

See on nii olnud 1918. aastast saadik. Tähtsaks on eriti olnud 1991. aastal iseseisvuse taastamiseni naabrite tugi. Pühapäeval märkisime järjekordset ümmargust. Diplomaatia juubeliaastat. Seitsmendal juunil 1920 tunnustas Soome Eesti Vabariiki de jure. Soome oli esimene riik, mis tunnustas Tartu rahu ning tähtsalt, ei kunagi tunnustanud meie riigi ebaseaduslikku annekteerimist Nõukogude Liitu. Nii oli diplomaatiliselt suhteid pärast taasiseisvumist lihtne taastada.

Soomlastel on mõiste ,,sisu“, mida pole lihtne tõlkida. Enam kui jonn, kangekaelsus, nende sõnade positiivses tähenduses. Seletamatu vastupanuvõime. Relvata. Ja vajadusel relvaga. Talvesõjas. Jätkusõjas. Diplomaatias – makstes Nõukogude Liidule tohutut sõjavõlga arusaamisel, et ainult nii suudavad põhjanaabrid omariiklust säilitada. Isegi kui Moskva murdis igat rahuaegset põhimõtet olles aggressor, kallale tungides väikesele riigile.

Soome sisu on maailm näinud spordis. Paavo Nurmi ja Lasse Virén on musternäidised, kuidas pikamaajooksjad, hambad risti, alla ei anna. Virén võitis nii Müncheni kui Montréali olümpial kuldmedalid 5000 ja 10 000 meetri jooksus. 1976. aastal Kanadas otsustas ta ka ennekuulmatult osaleda maratonijooksus, vaevalt oli ta eelnevatest pingutustest toibunud. Ent siiski tuli seal viiendaks. Tänaseni pole nähtud sellist saavutust.

Eeskuju on, eriti tänapäeval, nii oluline. Väljakutseid on teadagi elus enam, kui spordis võiduni jõuda. Tähtis on edasi anda järgnevatele põlvedele malli, kuidas mitte alla anda. Ülekohus, kas sõdade näol või katkude leviku kaudu ei määra, kes pääseb eluga. Ent tahe ellu jääda on palju olulisem. Mõnigi, alla andes on arvamusel, et midagi muuta ei saa. Ei saa ülerõhutada seda sisemist vaimu, selle koostisosi, mida sõnadesse ei saa asetada.

Selgelt saab lausuda, et nagu pikamaajooksjalgi on inimkonna lõpusirge kaugel. Igapäevaselt on raske nii tegutseda – vajame ikka kinnitust, et kõige kiuste, isegi kui eilsed saavutused näitavad edu, et homne elujõud jääb peale. Igapäevase liikumise, selle, mis elu vääruslikuks ja ainsaks, asendamatuks teeb. Praegu küll on kahjuks selline teadmine mitte nagu staieril, et see pole sprint, kus finiš on lähedal, nähtaval.

Lootus on meil sünnist saadik põues. Kingitud. Kõige kiuste. Peeglisse vaatamine vahest ja vahel tuletab ehk meelde, et aastaid antud elada on vähem, kui sooviks. Kuid soome sisu eeskujul, elupeeker on ju ammendamatu. Seda teadmises, et rüüpame küll antud anuma tühjaks, kuid oma volil. Jättes nii tehes eeskuju. Visadus, sisu, on meil kõigil olemas.

Tõnu Naelapea, Toronto

• Prev
• Next