Juhtkiri - Balti apell, tähelepanu ärataja 40 aastat tagasi

 

Üks olulisem innustaja Baltimaade pagulasi korraldama oma okupeeritud kodumaa olukorda selgitavaid poliitilisi aktsioone oli Balti apell, mis avalikustati 23. augustil 1979.a. Rohkem kui midagi muud tol ajal tõmbas apell dramaatiliselt asukohamaade tähelepanu vabaduspüüetele Eestis, Lätis ja Leedus. Teiste inimeste julgus, sihikindlus ja kannatused vangilaagreis andsid taas uue relva välisvõitlusele.

 

Balti apell oli 45 Eesti, Läti ja Leedu kodaniku märgukiri ÜRO peasekretärile ning N. Liidu, Saksamaa L.V., Saksa D.V. ja Atlandi hartale alla kirjutanud riikide valitsustele. Apell nõudis Molotovi-Ribbentropi pakti avalikustamist koos selle salaprotokollidega. Nõuti ka allakirjutamise hetkest MRP õigustühiseks mõistmist ja Balti riikide iseseisvuse taastamist.

 

Mart Nikluse kodus Tartus, koostöös Enn Tarto, Antanas Terleckase ja Julius Sausnauskasega sai märgukiri koostatud 1979.a. augustis. Professor Ljubov Kisseljova, akadeemik Juri Lotmani õpilane tõlkis apelli vene keelde.

 

Mart Niklus, Enn Tarto, Endel Ratas ja Erik Udam olid Eesti-poolsed allakirjutajad. Moskvast ühines nendega viis vabadusvõitlejat, sealhulgas Nobeli rahuauhinna laureaat Andrei Sahharov, ülemaailmselt N. Liidu tuntuim dissident. Tema toetus kirjale oli määrav. Juba 21. augustil avaldas Reuters katkeid apellist, kuigi suur pressikonverents toimus tema korteris alles 23. augustil. Viimase kaudu jõudis märgukiri Lääne ajakirjandusele. Tema nimi tagas maailmas suure tähelepanu.

 

Laevaga Georg Ots jõudis 23. augustil läbi Soome koopia märgukirjast Ants Kipparile Stockholmis. Juba sel õhtul räägiti apellist Ameerika Hääles ja Vaba Euroopas. 25. augustil oli see avaldatud New York Times’is.

Välisajakirjanduses levis apell nagu kulutuli, kuid N. Liidu siseselt sai märgukiri laiali saadetud omakirjastuslikul teel.

 

Baltlaste organisatsioon Batun, mis tegutses selgitustööga ÜRO juures, andis apelli üle ÜRO täiskogu liikmetele New Yorgis ning Inimõiguste Komisjoni liikmetele Genfis. Aastaid hiljem Euroopa Parlamendi ,,Resolutsioon olukorra kohta Eestis, Lätis ja Leedus“ 1983.a. toetas märgukirjas esitatud nõudmisi ning 1987.a. toimis samuti Euroopa Nõukogu.

 

Teatavasti oli apell ka põhjus, miks Ronald Reagan kuulutas välja Balti vabaduse päeva.

 

Paratamatult oli apelli koostamisel ja levitamisel ränk hind. Suurem osa allakirjutanuid ei pääsenud N. Liidu repressioonidest. KGB ülekuulamised, läbiotsimised, arreteerimised ja vangistused tabasid pea kõiki.

 

Eesti osalejad teadsid, millega nad riskivad. Juba 17aastaselt oli Erik Udam rahvusliku tegevuse tõttu vangi mõistetud ning hiljem Eesti Rahvuslaste Liidu salaja organiseerimise eest. Enn Tarto oli 18aastaselt 1956.a. kinni pandud, aidates kirjutada Eesti Noorte Maleva tegevuskava. Ta oli juba üheksa aastat karistust saanud. Mart Niklus mõisteti vangi esimest korda 1958.a., kui oli saatnud läände informatsiooni raadiosaadete segajatest. Endel Ratas sai esimest korda kogeda vangi elu.

 

Oleme 2019. aastal tähistamas mitmeid verstapostide juubeleid Eesti ajaloost. Balti apell, üks tähtsaim tegur Eesti taasvabanemisel ja kiirel tunnustamisel oli Tartus loodud õigust nõudev dokument, mis pani maailma mõtlema ja reageerima.

 

 

Laas Leivat, Toronto