Juhtkiri - Opioidikriis ja vastutus

Selle nädala oluliseks uudiseks on, et laialdaselt tähelepanu leidnud opiodikriisi lahendamiseks on esmakordselt ravimifirmat trahvitud oma rolli eest. Arstirohud, mida retseptiga saadud, mitte oma käega riiulilt võetud on olulised, aga mõni tekitab tõsist sõltuvust. Eriküsimuseks kas vajadusel või tahtmisel, nagu näiteks ka tubaka, kofeiini või alkoholiga juhtub. See lühiajaline maailmast põgenemine aga lühendab elu ja tekitab tõsiseid, kulukaid ühiskondlikke probleeme.

 

Kes on siis kriisis süüdi? Kas üliagarad arstid, kes retsepte kirjutavad patsiendi huvides või hoopis ravimifirmad?

 

Esmaspäeval trahvis Oklahoma kohus hiidrohtudefirmat Johnson & Johnson 572 miljoni dollariga, just ekslike reklaamide, kuulutuste tõttu lisavat sellised ettevõtted murele. Kuigi USAs on president Donald Trumpi poolt algatatud opiodidevastane kampaania, väljakirjutamine ja tarvitamine on langenud tublisti, leidis kohtunik, et kriis on siiski epideemiline. 2017. aastal suri ravimiüledoosi tõttu umbes 70 000 ameeriklast. Paraja suurusega linna rahvastik. Kanadas on arv tuhandetes.

 

 

Opiodid pole muidugi ainsaks surmade põhjuseks, ent saavad hetkel kõige rohkem tähelepanu. Arstid on teadlikud, nende ajakirjades on juhitud tähelepanu kohustustele ja Ontarios võetakse tõsiselt teadmist, et mõni ravim toob sõltuvust, otsitakse teisi lahendusi. Et ravimifirmad kohtu ette satuvad, karistuse saavad üliagara ja ebasiira reklaami eest, on tervitatav. Iga televaataja on ju teadlik, kui sagedasti sellised kuulutused on eetris.

 

USAs muidugi käiakse kohtus palju enam kui siin selliste ühiskondlike murede tõttu. Siin on aga avalike, tasuta abikeskuste küsimus luubi all. Kui eluohtlik doos on sees, siis on ju need paigad asendamatud.

Mõni inimene tõesti võitleb igapäevaste valudega, haigustega. Viletsale seljale näiteks ei ole mõnel päeval aspiriinist küllalt. Kuid väidetavalt on kriisi taga need, kes kaifi otsivad. Eriti Vancouveris olevat see teravaks mureks, aga Toronto südalinnas on see samuti märgatav. Ning just nagu purjus inimest tuleb karta, vältida, ei tea, mida võib teha, siis sama käib teiste sõltlaste kohta.

 

Muidugi hiidravimifirmadele, kes teenivad miljardeid, on selline trahv, kuigi suur, vaevalt et heidutuseks. Moraalselt aga on neil kohustus eetilisemalt käituda.

 

Sõltlastele tuleb kaasa tunda, paljud pole ohvriks langemises süüdi. Paljud arstid on kriisist aru saanud, kapitalistid aga, kes kalli raha eest ravimeid müüvad, veel ei ole. Ehk selle nädala Oklahoma otsus muudab natuke pilti.

 

Valuvaigistajad pole tingimata ainsaks süüdlaseks. Kui aga vaid maailmast eraldumiseks võetakse rohte sisse, on see kurb. Õnneks mõnel on aga jõudu nende küüsist pääseda. Ainult trahvide, vangistustega ei saavutata kriisi lõppu. Tahaks loota, et leitakse tervislik lahendus.

 


Tõnu Naelapea, Toronto