Juhtkiri - Kirjakeele elujõud (3)

Üksikasjad

Reede, 11 Märts 2016 20:05

Elle Puusaag - Eesti Elu Nr. 10 2016

14. märtsil tähistame emakeelepäeva. Keel on eestlaste jaoks alati olnud oluline, sest see on eestluse kõige tähtsam komponent. Meie emakeeles on nii palju ilu, võlu kui ka väge. President Lennart Meri ütles kunagi, et venestamisaegadel oli eesti kodu meie viimane kants ja eesti keel meie viimane relv. Eesti keelt räägib emakeelena tänapäeval üle miljoni inimese – 922.000 Eestis ja 160.000 mujal maailmas.

Kuid oluline on ka eesti kirjakeel, millele pandi alus 16. sajandil tõlkeliste usutekstidena. Olgu siin näiteks toodud katkend kunagise Püha Vaimu Koguduse pastori Georg Mülleri ühest jutlusest: Ѷlle sedda A. R. Wottab se Kallis Aick weel ickex melewalla ninck ѷlle Kæ, eth nüth pea keick aßÿ. Kolmet ia küll nellÿkordt kallimb on, kudt enne 18-20. Iahren. Ia mina tahan küll vsckuda, kudt sesinane kallis ninck kurrÿ Aÿck peax kauwa thurima; sÿßeb pea ѷxkit Inimene Tallinna sees kauwa ellama. (Tõlge: „Peale selle, armas rahvas, võtab see näljaaeg veel ikka meelevalla ja võimuse, nii et peaaegu kõik asjad on kolm või neli korda kallimad kui enne, 18-20 aasta eest. Ja mina tahan küll uskuda, et kui see kuri näljaaeg peaks kaua kestma, siis ei ela Tallinnas ükski inimene kaua.")

Ainuüksi käesoleva teksti põhjal võib öelda, et eesti kirjakeel on läbinud mitme sajandi pikkuse arenguprotsessi, olles selle käigus tundmatuseni muutunud. Kõik keeled muutuvad aja jooksul, sh ka meie armas emakeel.

Ehkki lapsed omandavad kõnekeele vanemate ja kaasinimestega suheldes, tuleb kirjakeelt neile eraldi õpetada. Rõõmustav, et seda tehakse jätkuvalt ka väliseesti koolides.

Ajakirjanikud, raamatute autorid ja korrektorid püüavad kirjakeele reeglite vastu mitte eksida. Kahjuks esineb aga sellest hoolimata trükistes vigu. Kunagine töökaaslane „Vaba Eestlase" päevilt tavatses öelda, et lehte sattunud trükivigade pärast pole vaja muretseda. Alati saab järgmises lehes nende kohta õienduse teha ja leht visatakse peatselt prügikasti nagunii.

Paraku ei pea see loogika tänapäeval enam paika. Kui üks noor sugulane hakkas oma vanaisa, eestiaegse politseiniku Juhan Puusaagi kohta internetist teavet otsima, sattus ta huvitavale leiule. 1940. a 12. märtsi Päewalehe Politseipeegli rubriigis antakse teada, et Koidu tän. 114–5 elava Juhan Puusaagi abikaasa Maia oli ostnud kõrvalmajas asuvast toidupoest vorsti, mille lahtilõikamisel tuli sealt välja riidetükk. Juhan Puusaag palus „vorstivalmistaja võtta vastutusele kõlbmata vorsti müügilelaskmise pärast"! Perekonnaliikmed pole sellest 76 aasta tagusest vahejuhtumist kunagi kuulnud. Nagu paljud Juhan Puusaagi kolleegid, puhkab temagi Venemaal kusagil nimetus hauas oma viimset und. Nii et temalt selle kohta enam midagi küsida ei saa.

On tänuväärne, et tänapäeval digitaliseeritakse arhiivides vanad ajalehed, kust kooruvad välja isegi pisidetailid. Kirjasõna on uskumatult visa elujõuga. Seda tasub alati meeles pidada.

Elle Puusaag

• Eelmine
• Järgmine