Juhtkiri - Venemaa austab Eesti küüditajat

Arnold MeriArnold Meri Mälestusmärk punakangelasele, Arnold Merile püstitati 21. septembril Pihkva oblastis Vene austajate poolt, kelle silmis oli Meri laitmatu sõjakangelane. Isegi Vladimir Putin paistis olevat nii võetud Meri kangelastegudest, et teda asetati presidendi kõrvale Venemaa Võidupüha paraadile järgneval banketil Kremlis aastaid tagasi.

Mälestuskivi avamine on sama kui sülitamine eesti rahva kannatustele nõukogude okupatsiooni ajal. Teatavasti Meri tegutses peaorganiseerijana 1949.a. Hiiumaa küüditamisel. Tema aktiivsus oli piisavalt tõsine, et teda süüdistati genotsiidis ning algatati kriminaalasi tema vastu 2007.a. Kohtuprotsess algas Kärdlas, Hiiumaal 2008.a. mais. Kahjuks kohus ei jõudnud kunagi otsuseni, kuna Meri suri.

Lääne ringkonnaprokuratuuri prokurör Sirje Hint selgitas: „Meil on kindlad tõendid, et Meri osales aktiivselt Hiiumaal küüditamise ettevalmistamisel ja aitas julgeolekuorganitel seda läbi viia. Partei volinikuna oli ta üks operatsiooni koordinaatoritest.“ Tunnistajateks kohtus oli oodata 80 isikut.

(Kadunud president Lennart Meri ja Arnold Meri isad olid vennad. President Meri oli ajakirjanduses väitnud, et segastel sõjaaegadel jagunes Meri perekond ideoloogiliselt kaheks ning tal vaevalt oli kontakte onupojaga üle aastate.)

Arnold Meri genotsiidisüüdistused leidsid tähelepanu Lääne meedias, k.a. ajalehtedes New York Times, International Herald, Chicago Tribune, kokku üheteistkümnes suuremas ingliskeelses ajalehes, kus ilmusid tema kuritegudele pühendatud põhjalikud ja arutleva tooniga artiklid. Nendele lisandus BBC, Forbes Magazine, Raadio Vaba Euroopa. Sellest saame kindlalt järeldada, et Venemaa võimud, enne Meri austamist Kremli banketil või mälestusmärgiga olid igati teadlikud Meri renomeest välismaal.

Müüt Arnold Meri kangelastegudest püsis üle poole sajandi. Ta olevat raskelt haavatud, kaitstes Punaarmee Eesti territoriaalkorpuse staabi asukohta 12-liikmelise grupiga. Selliselt on kirjutatud raamatus „Eesti rahva pojad võitluses Nõukogude Kodumaa eest“.

Kuid aastal 1971 ilmunud koguteoses „Eesti rahvas Nõukogude Liidu Suures Isamaasõjas 1941-1944“ tuli staapi kaitsma kaheteist mehega hoopis kapten Georg Loog. Loogi teenete eest sai Arnold Merist kangelane ja N. Liidu kuldtähe kavaler.

Staabikapten Kustav Sepaste (1904-1984) mälestustes on samuti kinnitatud, et oli vaja legendi luua staabi kaitsmisest: kuna kapten Loog oli endine Eesti Vabariigi ohvitser, keda mobiliseeriti ja kes ei olnud parteilane, siis ta legendiks ei kõlvanud. „Aga politruki asetäitja reamees Arnold Meri – igati venelaste pugeja jutumees. .... Pealegi aktiivne komnoor.“ Kõlbab suurepäraselt. Kangelasmüütide küsitavust üles tõsta ja ümber lükata oli okupatsiooni ajal julge samm ja üldjoontes lootusetu.

Putini austus ja mälestustahvli püstitamine on vaieldamatult väär tegu. Aga oma tegude hukkamõistmine ei saa tulla kõne allagi! Esile tuues suurejoonelise pidustusega Kremli saalis võltskangelast ja avaldada au memoriaaliga genotsiiditegudega kahtlustatavale kurjategijale näitab kui küüniliselt Venemaa juhtkond hindab ajalugu ja õiglust.


Laas Leivat, Toronto