Juhtkiri - Valetamine vaenlastele ja sõpradele. Kas hinnata sama mõõdupuuga? (1)

Donald Trump - fotot: www.wikipedia.org (2016)Donald Trump - fotot: www.wikipedia.org (2016)
Poliitikud üle maailma saavad hakkama valetamise ja vassimisega. Nii väidavad küünilisemad kriitikud. Poliitik on ise veendunud, et kõik see teater on rahva heaks ja deklareerivad ustavalt, mõnikord valega, kuidas nad riigi eest hea seisavad ja oma rahva heaolu eest hoolitsevad.

On mõnevõrra arusaadav kui poliitik, valimiskampaania tuhinas teadlikult kasutab valet, et ennast puhtamast ja süütumast küljest näidata. USA president rõhutab siiani, et 2003.a. algusest peale oli ta Iraagi sõja oponent ja vastu Liibüa diktaatori Muammar Gaddafi kõrvaldamisele. Aga avalikkusele on teada, kuidas ta pooldas USA sõjalist sekkumist. Ta on teadlikult lausa valetanud nii vaenlastele kui sõpradele.

Möödunud jõulude ajal, külastades Ameerika sõdureid Iraagis, ütles ta uhkelt nendele: „Ma sain teile suure palgatõusu. Bürokraadid aga väitsid, et see võiks vähem olla, kas kolm või kaks protsenti. Ei, ma ütlesin, las ta olla kümme protsenti, isegi rohkem.“ Tegelik palgatõus oli 2,6 %. Ei vaevanud USA presidenti, et vale sai paljastatud koheselt nende samade sõdurite poolt, keda ta otseselt pettis ilma häbita.

USA riigijuht on korduvalt kirunud NATO-t, ähvardanud USA toetust lõpetada. Ta on isegi kahtlust avaldanud NATO harta artikkel viie kohta, mis kinnitab, et „rünnak ühe liikme vastu on rünnak kõikidele“. Eelmisel kevadel kolme Balti riigi presidentidega kohtumisel USA president kinnitas jätkuvat toetust nende riikide turvalisusele.

Kui küsida, millise seisukohaga on USA juht siiraim, siis arvestame sellega, et just hiljuti Fox News TV saatejuht Tucker Carlson, heidutamatult presidendi välispoliitika toetaja küsitles Ameerika Ühendriikide NATO-liikmesuse mõttekuse, pärides, miks peaksid USA sõdurid Eesti või Läti eest surema.

On ilmselge, et kunagi ei saa täpselt kindel olla, millist poliitikat hakkab USA president ellu viima. Ta tuju sel hetkel määrab suuremas osas seda, mis näitab talle tegutsemissuunda.


Kahtlemata USA on Eesti suurim sõjaline liitlane. Kuidas peaks Eesti reageerima, kui USA president leiaks Vladimir Putiniga ühiseid suundi tehinguteks, kas Ukrainas, Venemaa vastaste sanktsioonide kõrvaldamisel, USA väeosade tagasitõmbamisel kogu Ida-Euroopast, jne?

Ajalehe Washington Post Fact Checker on arvestanud, et USA riigijuhi esimesel kahel aastal on ta valetanud kuskil 7600 korda. Muidugi mitmed peavad neid liialdamisteks, ebateadlikeks valetamisteks, väärtõlgendusteks jne. USA riigijuhi tulihingelistele toetajatele on selline kohutav arv tähtsusetu. Nendele on tema valed siiramad tõed kui tõde ise.

On selge, et USA riigijuht ei viitsi isegi oma hääletajate 'baasile' häid ja hoolivaid valesid välja mõelda. Tema siiras lugupiamine selle 'baasi' vastu täielikult puudub. Kui selline põlastus on loomulikult mõeldud oponentidele, kuidas siis riigijuhi 'baas' seda ‘näkku sülitamist’ nende endi vastu talub? Miks 'baas' talub tõe sihikindlat kuritarvitamist riigijuhi poolt? Kas lojaalsuse tõttu? Pimestava kiindumise tõttu? Kas kroonilise valetamisega harjumise tõttu? Vastus jääb tulemata.


Laas Leivat, Toronto