Juhtkiri - Sini-must-valge 135

Üksikasjad

Reede, 07 Juuni 2019 19:00

Eesti Elu Nr. 23 2019 - Tõnu Naelapea

Eesti Elu lugeja foto (2019)

Kaunistagem Eesti kojad/ Kolme koduvärviga,/ Mille alla Eesti pojad/ Ühiselt võiks koonduda. Martin Lipu sõnadele lõi viisi Enn Võrk, laulu oskab kindlasti iga eestlane. Kahtlemata Toronto Eesti Seltsi Täienduskoolide õpilased ja lõpetajad, kuna just selle lauluga märgitakse koolis pidulikke üritusi.

Tänavu märkisime 4. juunil armastatud trikoloori 135. aastapäeva. Kui Eesti Üliõpilaste Selts valis sinise, musta ja valge oma värvideks, ei olnud nad aga esimesed, kes selle värvikolmiku kasuks otsustasid. Korporatsioon Vironia oli juba 1881. aastal need valinud, ainult teises järjekorras, keskel oli valge. Nagu Martin Lipp luuletas, värvidel on eestlastele sügav tähtsus.

EÜS-i värvid ja lipp pühitseti ja õnnistati 4. juunil 1884. aastal Otepääl, Maarja kirikus. Pidagem meeles: lipu esimesed aastakümned nägid venestusaja kõrgpunkti, aega, millal tsaarivõim püüdis alla suruda, mitte ainult keeleliselt kõike seda, mis ei olnud venepärane. Mis ime, et rahvusliku liikumise kaudu sai EÜS-i lipust rahvuslik võitluslipp.

Kui Nõukogude Liit okupeeris Eesti, oli paguluseestlaskonnal oluline roll meie lipuvärve, rahvuslikku identiteeti elusana hoides. EÜS-i liikmed nagu peapiiskop Johan Kõpp ja Artur Taska kirjutasid arvukalt artikleid, viimaselt on monumentaalne teos kirjutatud trikoloori sajanda aastapäeva puhul, väärtuslik lugemine. EÜS-i auvilistlane professor Karl Aun oli sõja ajal EÜS-i esimees. Tänu temale on Eesti rahvale säilinud riigilipu originaal, ajalooline reliikvia. Lipp oli pool sajandit peidus Tartumaal Läänemardi talus, kuhu selle sõja ajal peitis Aun, selleaegne EÜS-i esimees. 1991. aastal võeti lipp peidupaigast välja. Karl Aun jõudis elada 1995. aastani ja rõõmu tunda, et armastatud värvid taas lehvivad üle vaba Eesti.

Okupatsiooniaja viimastel aastatel, laulva revolutsioooni käigus juleti Eesti lipp välja tuua, rahva suurüritustel oli neid lehvimas kõikjal. Torontolased, kes Otepääl märkisid piduliku jumalateenistusega lipu 105. aastapäeva Otepää pühamus, pidid uhkust tundma koos kõikidega, kes olid kannatanud punase terrori tõttu, ei tohtinud oma rahvuslikku atribuutikat ei suuliselt ega kirjalikult isegi mainida.

Aktustel isamaalisi laule laulda ei ole alati lihtne, kuna nii paljudel, isegi pea 28 aastat pärast taasiseseisvumist, tuleb klomp kurku, silmad lähevad niiskeks. 1990. aastal toimunud laulupeol, ikka okupatsiooniajal, oli märgata just vanema põlve inimesi, vabas Eestis sündinud, iidsete lippudega, samuti pisar silmis. Lootuses, et saame vabaduse ja omariikluse tagasi. Mis toimuski, verevalamiseta.

Lipu pühitsustalitusel lausus Heinrich Rosenthal, hiljem EÜS-i auvilistlane: „Oleks Eestimaa täis kuradeid, meie lippu nad ei võida!“ Pool sajandit oli nii, aga meie lipp on taas uhkelt Pika Hermanni tornis.

Tõnu Naelapea, Toronto

FOTOD - Eestyi Elu lugeja fotod (2019)

• Eelmine
• Järgmine