Kanada päevik - Puhastustuleni on veel minna

Üksikasjad

Reede, 17 Aprill 2020 19:00

Eesti Elu Nr. 15 2020 - Tõnu Naelapea

Vihje on sellele, kuidas mõni inimene siiski ikka teise sureliku peale ei mõtte. Jean-Paul Sartre kuulus tsitaat meenub tänapäeval tihti. L'enfer, c'est les autres tähendab, et põrgu - see on teised inimesed. Tuntud misantroop Sartre lausus seda üldistavalt; õnneks aga valdav osa inimkonnast käitub mõistlikult, teistega arvestades. Need sobiva nimega tembeldatud covidioodid aga, kes neid suudakski harida? Mõistust ei ole, isekust aga kuhjaga.

„Jumalik komöödia“, Dante Alighieri sulest on kaua olnud oluline lektüür, inimkonda hariv. Kolmes osas teos („Põrgu“, „Purgatoorium“ ja „Paradiis“) esindab kirjandusteadlaste hinnangul valgustatud humanismi, mis Antiigilekskoni järgi „püüdleb universaalsuse ja realismi poole“. On möödunud mitu head aastakümmet sellest, kui päevikupidaja Dante meisterteosesse süvenes. Purgatooriumis oli puhastustuli – ingliskeelne Dante tõlge kannabki alapealkirja „Inferno“, mitte Põrgu. Virgiliuse saatel läbib luuletaja põrgu, satub siis puhastustulle, purgatooriumisse. Mis on paik, kus kannatajad peavad viibima enne Paradiisi jõudmist. Ususõnumina 13-ndast sajandist peale päris võimas.

Kus on inimkond praegu? Tänu paljudele rumalatele enesekesksetele oleme ikka algfaasis sellel rännakul. Põrgus. Kus kannatame nii füüsiliselt, vaimselt kui ka majanduslikult. Ei ole Peltsebul või vanakurat, nagu keskaja katoliiklased hirmutasid, põrgukatlaid kütmas, milles patused keevad, vaid hoopis kaasinimesed, ahjuroobiga hõõguvat sütt värskete halgudega toitmas. Nemad ei mõista, et tuleb kõigi, mitte enese huvides, vähemalt kahe meetri kauguses olla igas olukorras, kui vajadus sunnib uksest välja. Ning see vaid üks näide, ostavad kokku asendamatut (hügeenitarbeid, maske) ja siis müüvad hingehinna (siin õige sõna tarvitus) eest kasumi huvides edasi lihtsurelikele.

Iga roju oma koju on rahvasuust tark õpetus. See, et olge kodus, on ehk liialt leebelt riigi tervise eest hoolt kandvate poolt öeldud. Kas tuleb karmim olla? Ei tea. Nüüd on tervisejooksjad, sörkijad need häbematud, kes lõõtsutades lähenevad selja taggant, hoiatuseta, tea mida nad oma ähkiva hingeauruga jagatud õhuruumi paiskavad. Jah, võimlad, meeskonnamängud, isegi pargis palli viskamine on keelatud. Ka pargipingil istumine, mis natuke ületab mõistuse.

Kui maapealne Põrgu, muiates, on üle elatud ning inimkond on mitu, mitu sellist üle sajandite kogenud, siis katoliiklaste järgi tuleb puhastustulega arvestada. See on õpetus, milles enne viimset kohtumõistmist toimub, nagu sõnastki selge, puhastamine, seekord aga hingeline. Misläbi vabanetakse ajalistest, ilmalistest patukaristustest. Teadagi, need, kel patte ei ole, saavad otse Paradiisi. Eesti Entsüklopeedia järgi läbivad puhastustule need, kes „pole pälvinud kohest Jumala nägemist, kuid pole ka mõistetud sellest ilma jääma“. Need viimased jäävadki põrgu. See on katoliiklaste lähenemine, protestantism, kuhu luterlased kuuluvad, eitab õigustatult hirmule ehitatud puhastustuld. Õigeusu kirik, jällegi EE järgi „tunnistab eestpalvet ja hinge surmajärgset puhastumisseisundit“. Ent mitte nii üksikasjaliselt nagu katoliku kirik või Dante, kes teadagi kirjutas enne Martin Lutherit.

Usu mõju ajaloos on olnud tugev just seletamaks arusaamatuid juhtumeid nagu pandeemiat. Mõnele on usk Jumalasse suureks toeks ja abiks. Ent need ameeriklased, kes eitavad pandeemiat, kuna Jumal neid kaitseb, kuuluvad küll rumalate hulka. Ka need, kes ei kuule mõistust, südametunnistusele koputamist nagu tänased tervisejooksjad (missugune iroonia, kuna teiste tervisega pargiradadel ei arvestata) ei oska kuulata.

Ususõnumit ei esita, küll aga seda, et eelnevatelt sadadelt põlvkondadelt on meil, mõnel kahtlemata, ikka palju õppida. Rõõmustav on näha sõbralikke inimesi pargis tervise huvides, kaugelt teretamast. Mõni ei teadnudki, et naabrimees tunneb muret, kuna pole üleaedset mõnda aega askeldamas või liikumas näinud. Või et siiras naeratus, märkus, et oi kui kena päev, pühib lühikeseks ajaks maised mured eemale. Teeksime nii edaspidigi on lootuseks.

Kuna siit pandeemiast saame õppetunni, mis loodetavasti kandub tulevikku üle. Kõik, eriti majanduslikult, on sootult uue näoga. Kuid tuleme kuidagi toime. Tunneme kaasa vanavanematele, kes oma silmaterakesi, lapselapsi ei saa näha, muidu kui FaceTime’i kaudu. Neile, kelle töökohta ehk enam ei ole olemaski, kes ei suuda üüri maksta. Väikeettevõtjatele, kelle elutöö, mitte ainult elatis, vaakumas on. Paraku riik käitub mõnel päeval nii, et jääb mulje, et parem käsi ei tea, mida vasak teeb või on teinud. See aga on ju inimlik, siuna bürokraate ja ametnikke, kui palju tahad. Selge, et maksta tuleb kaua ja sammud, mida astutakse, muudavad oluliselt elu. Mäletagem – Esimese ilmasõja tõttu rakendatud isikuline tulumaks pidi olema ajutine. Nüüd, sada aastat hiljem, pole kusagile läinud ning kahjuks, kui mõistus pähe ei löö, maksab pandeemia järgseid majanduslike kahjusid taas keskklass. Ei näe kuidagi, et rikkurid oma miljardid ära annaks.

Meenub siin ühe kuulsama USA röövparuni, miljardäri (siis kui miljard oli tõesti tohutu raha) Andrew Carnegie lähenemine. Tema oli oma aja Bezos, Gates. Äritegevuse lõpetas 66 aastaselt maailma rikkaima mehena. Ja sai siis ehk kuulsamaks filantroobiks ajaloos. Temalt on väljendus – rikkuse pühakiri ehk „Gospel of Wealth“ nõuab, nagu Piibelgi, et rikkurid on moraalselt kohustatud teistele seda raha andma toetusena. Carnegie annetas sadu miljoneid, tuntud on ta just väikelinnadesse raamatukogude ehitamise majandajana. Neid on Põhja-Ameerikas arvukalt, näiteks Midlandi raamatukogu Ontarios on üheks, mille Carnegie rahad lubas ehitada.

Kuigi mõnigi USA rikkur on suunanud projekte COVID-19 lahendamise suunas, seda põdevate abiks, on see siiski piisk merre. Miskipärast ei usu, et Eesti rikkurid Carnegie eeskuju jälgiks. Ega Mark Zuckerbergi taolised, kes mittemillegagi – sotsiaalmeedia pole ju maapõuevara, looduse anne, käega katsutav rikkus – Kröösusteks said. Majanduslikult on pilt tume, hetkeseisu põrgut kogeme kõik ja puhastustuld tuleb oodata, et see teeks nii, nagu kunagi kaugminevikus loodeti. Inimkonna huvides, mitte usu mõistes. 

 

Tõnu Naelapea, Toronto

• Eelmine
• Järgmine