Kanada päevik - Tõde ohvrikivil

Üksikasjad

Reede, 22 Mai 2020 19:00

Eesti Elu Nr. 20 2020 - Tõnu Naelapea

Ohvrikivi - Foto: www.wikipedia.org/Ren12
Tammsaare tõeotsinguid tunneb iga lugev eestlane. Õigust otsime samuti, kuid paraku, nagu kirjaniku austajad peavad tunnistama, tõde ja õigus ei ole juba kaua olnud paarimehed. Aeg on ehk heita pilk kaugesse minevikku, sealt õpitud kommete kaudu jõuda tervemale elulähenemisele ligemale.

Kaaluksime esivanemate tava - ohvrikultust. Sõnal kultus on tänapäeval negatiivne hõng, kahjuks on originaalne tähendus kaduma läinud. See oleks ja on üleloomulike vägede austamine. Ning mis muu on praegune pandeemia kui üleloomulik vägi, mida inimsugu ei suuda kammitsaisse asetada, veel vähem taltsutada, rääkimata eradikeerimast. Nii nagu mõne lastehaigusega arvati, et oli tehtud. Kuid viirus ikka pesitses mahajäetud kolgastes, kuhu moodne arstiteadus, meditsiin, ravimid ei pääsenud.

Maailma vanim altar on ohvrikivi. Ürgseim, kõikjal, igas kultuuris mingil näol tuntud paik, kuhu eesti rahvapärimuse järgi viidi pühalikute rituaalidega seotud ande, lootuses nii jumalaid kui loodusevõimu rahuldada, tänada või lepitada. Selleks, et saada ohvrikiviga seotud tervendavat jõudu. Ka maaviljeluse huvides, head põlluaastat soovides, edukat jahti lootes, sõja lõppu tahtes. Mõnes kultuuris, nagu ürgses Mehhikos, ohverdati inimesi, pahatihti neitsisid, aga need olid pigem erandid kui reeglipärasused. Ohvriallikatesse uputati samuti elavolendeid, teades elu tähtsust inimestele. Sõid ju loomi, linde, aretasid karjandust just toidu, ellujäämise huvides. Nii olid hingeliselt sellised annid seletatavad. Nüüd aga elame ajastul, mille ohvriteks on pahatihti selged mõisted. Veel hullemini, ümberlükkamatud tõed. Mis ennemuiste oli loomulik, nüüd ei ole.

Tõde sõltub mõistusest. Filosoofiast leiame definitsiooni: teadmine, mis kirjeldab tegelikku olukorda. Meie huvides on siin tunnetuse ja olemasolu kooskõla – kuigi ka seda on raske absoluudiks seada. Sestap ongi inimkonnal mõisted nagu tõenäosus, mis käsitab võimalikkust ja tegelikkust, nii hinnates, isegi üritades neist aru saada, juhuslikke sündmusi. Jätaks teoreetikutele matemaatilised seletused, kui tihti statistika iseloomustab selliseid juhtumeid. Kuid ürgajal pöörduti ohvrikivi poole, lootuses ootamatut pandeemiat või põuda, uputust, ikaldust, valige loomulik loodusnähtus, kui mitte eemaldada, siis lõpetada.

Religioossed seosed on olulised, isegi sõna altar on sügava tähendusega. Ent usk nõuab tegusid, ka tõe levitamist. Mida paraku tänapäeval tuleb tikutulega vahel otsida. Polnud mõni ime, et Pearu ja Andrese tülide, arusaamatuste kaudu pingutas raamatutes Tammsaare tõe ja õiguse mõistete definitsiooni suunas. Kui võib teatud julgusega lausuda, et tõest saab isegi sotsiaalmeediaajastul enamik aru, siis õigusest küll mitte. Inimõiguste nimel nõutakse jaburaid „vabadusi“, leitakse, et mõistusel pole õiguste piirangutel ühist. On aga ju. Kui piiranguid mõistlikult rakendatakse, pole ka penilgi klähvida, et ta on lõa otsas, mis omakorda kuudi külge on kinnitatud. Süä, juua saab, peaasi, et haugub põhjendatult: võõras tuleb.

Neid võõraid on palju, haukumist rohkem kui tarvis. Oleks lihtne üldistada, et hauguvad peamiselt rumalad, kuid see pole kahjuks nii. Kuna tõde pole selge, puudub avalik arusaamine – näiteks mis põhjustab katke, kuidas inimetegevusel on nende levikus roll. Nii jääb kurvematel, pimedamatel öötundidel tunne, et inimkond on rumalusele, tõele otsa vaatamist kartes taas määratud ebainimlikule katsumisele. Ebainimlik on meelega valitud sõna, tähendab ju mitte inimese moodi käitumist. Mõistust jälgides on suudetud üle aastatuhandete vastu panna väidetele, mis hetkeseisus paistavad halvavat nii mõnegi intellekti.

Pidagem meeles, et väidet saab võrrelda üksnes teiste väidetega. Mitte faktidega. Väide pole tõde. Klassikaline näide on lauses „lumi on valge“. See on tõene siis – ja ainult siis – kui tahked sademed pole määrdunud. Teoreetiliselt siis ainult õhus, mitte maa peal. Kuid sealgi on lumi võimalikult sudu või suitsu tõttu hallikas, mitte valge. Nii et tõde on fakt, mida ümber lükata ei saa. Ent paljud ehitavad väidetest, väärarusaamadest, oma „tõe“, mil pole põhja, alust ega isegi pahatihti usutavust. Seda eriti, kui tõde ei meeldi.

Fakt. Nn must surm, ajaloo tänaseni hirmsaim katk, jõudis meritsi Euroopasse Aasiast. Fakt. Viimane suur katkutaud, mille algkolle oli Hongkong 19-sajandil, levis väljaspoole Aasiat Euroopa sadamalinnadesse. Fakt. Selle sajandi nakkushaigused – SARS, erinevad linnutaudid, nüüd COVID-19 tulid meile Hiinast. Taas jõudsid sealt siia nakatanud inimeste kaudu. Inimesele jõudis võimalikult näriliste, suslikute söömisjärgselt. Või kirbu kaudu. Kinnitamata, tuvastamata täpselt, kuidas. Teadlased teavad, et musta surma levitasid näriliste kirbud, mis inimest nakatasid hammustusega. Fakt – COVID-19 levib inimestelt inimestele piisknakkusena. Fakt. Vajame lähikontaktist hoidumist. Miks aga, kui juhtida faktidele tähelepanu, on see rassismi nähtuse kinnitus? Miks kardetakse tõde? Tõeta ei leia me midagi.

Jah, ohvrikivile, altarile viidud annid olid sümboolsed. Ent uskki on peamiselt sümboolne. Oluline on isiklik veendumus, mis ei saa olla muu kui tõele ehitatud, püstitatud, jälgitud. Kõik muu on puuslike, baalide, võltsiidolite ning väärjumalate kummardamine. Ürgsetel inimestel puudus organiseeritud religioon nagu tänapäeva kirikud. Kuid nende mõistus leidis, et teadmata jõude saab ehk kuidagi lepitada, ohverdades, mis elule oluline, asendamatu.

Etnoloog Ants Viires on põhjapanevalt eestlaste (ja teiste rahvaste) uskumisi lahti seletanud üldsusele. Tema toimetatud ja koostatud haruldasest Eesti rahvakultuuri leksikonist leiab lugeja vastuseid paljudele omaaegsetele rahvaelu küsimustele. Pole meil tarvis pärglipaska (tiivistrikut, ka Teufelsdreck) rakendada kahetamise ehk „kurja silmaga“ nõiduda amuletina koroonaviiruse tõrjumiseks. Ferula taimeperekonda kuuluvate liikide vartest ja juurtest saadud vaiku on antiikajast alates laialdaselt tarvitatud ravimina. Tore nimetus olevat rahvusvaheline. Mitte ainult Eestis oli see maagiliste menetluste kaudu haiguste raviks. Kes ütleb, et see polnud mõnele kasuks? Maskid keskajal ei hoidnud katku eemal, tea kas nüüdki, kui hoolega ei jälgita hügieenireegleid, selget mõistust. Viimane, kahjuks, nagu tõdegi, on tänapäeval defitsiitkaup.

Tõnu Naelapea, Toronto

• Eelmine
• Järgmine