Kanada päevik - Sallivusest türanniani

Üksikasjad

Reede, 14 August 2020 19:00

Eesti Elu Nr. 32 2020 - Tõnu Naelapea

torontopubliclibrary.typepad.com
Toronto linna raamatukogusüsteem (TPL) on haruldane, eriti kui võrrelda paljude suurlinnade omadega. Enam kui 100 haruga, nii suurte kui väikeste, ka liikuva raamatukoguga, furgoonautodega, mis külastavad vanadekodusid või ostukeskuseid, võimaldades neil, kel kohalik raamatukogu on kaugel, materjale kohale tellida. TPL oli ka esimesi linnavalitsuse haldusosakondi, mis pandeemia tõttu uksed sulges. Arusaadav – seal käivad tihti nii öelda marginaalsemad inimesed, kodutud, sõltlased, kel on TPL näiteks ainuke koht, kus arvuti juurde pääseda, talvel soojas olla, WCd leida.

TPL tööliste palk on jooksnud märtsi algusest saadik, aga kodust ju nad tööd teha ei saanud. Seoses teise faasi aeglase avanemisega, kui lubati jälle mõnele teenusele, juuksurile näiteks, taas ligi pääseda, on TPL mitte kõigis, aga enamikus oma harudes lubanud lugejale raamatulaenu. Ent missuguse ettevaatusega. Hindame kõik maskikandmise vajadust, distantsi hoidmist, saame valdavalt toidukaupluses toime. Kuid TPL süsteem on kummaline. Arvutiühendusega saab raamatuid kinni panna, ootejärjekorda pääseda, kui on tegemist eriti populaarse teosega. Kuid sealt edasi on elu tehtud keeruliseks. Eks ole süüdi linnapalgaliste ametiühingud.

Arvutiga tuleb, andes kõikvõimalikke kontaktandmeid, kaasa arvatud elektronpost ja mobiiltelefoni number, reserveerida aeg, kui ukse taga tuleb maskiga, vabas õhus, kahe meetri kaugusel punase joone taga seista. Kümneminutiliste vaheaegadega, alul pidi nädalapäevi ootama. Selleks, et 30 sekundiga saada raamatuid kätte. Mis tuuakse käruga, raamatukogu hoidja lükkab, tagades distantsi. Jubagi õues olles. Kindlaks teeb turvatööline. Milline paranoia! Tolle ülejäänud ajaga saaks, kes kodunt interneti kaudu asju uurinud, siseneda, olles seal üksi, distantsi hoida nagu toidupoes ja valida, millest muidu ei oleks teadlik, kuna riiulit ei näe.

Aga võimalus on olemas. Vabandage torisemast, aga kui juba peab natuke üleliigselt tegutsema, siis jubagi olemasolevad pinged kasvavad. Selle tõttu ongi oluline keskenduda hiljuti saadud ja läbi loetud teosele, tänu TPL teenustele. Ajaloolane ja ajakirjanik Erna Paris on kanadalane, kelle sulest ilmus intrigeeriva pealkirjaga raamat Long Shadows: Truth, Lies, and History (Pikad varjud: tõde, valed ja ajalugu), mis valiti kõikide aegade Kanadas ilmunud raamatute saja tähtsama-olulisema hulka. Saavutus missugune, kui arvestada Vahtralehemaa autorite ampluaad ja arvu üle sajandite.

Kuid just pandeemia tõttu huvitas teos, mis leidub ka päeviku pealkirjas - From Tolerance to Tyranny. A Cautionary Tale from Fifteenth Century Spain. Katkend katkuajast (andestage eestlaslikku sõnade nautimist) sellest ilmus mais Toronto Staris. (Juuli lõpus ilmus Globe and Mailis ta sulest huvitav lugu, kuidas hoolimatus ei erine eriti kirest, mõlemad on surmavad!, hinnates äsjast SS vanglavalvuri kohtuprotsessi Saksamaal. Peegeldades tänapäeva realiteete. Külastage mõlema lugemiseks ta võrgulehte, ernaparis.com.)

Ent tagasi TPLst laenatud teose juurde. Vähesed teavad, et Hispaania oli – ja seda just mauride ajastu tõttu - Euroopa tolerantsemaid ja arenenumaid riike kuni Musta Surma, katkuni. Maurid, Lääne-Aafrika berberid, araablased, kes asusid Pürenee (tollal Ibeeria) poolsaarele aastal 711 elasid, kui just mitte harmoonias, siis rahulikult õlg õla kõrval kristlaste ja juutidega. Kaliifid ei diskrimineerinud, kõik alamad olid võrdsed. Kuid katk, mille levikus süüdistati juute, ning kristlaste hirm, muutsid kõike, viies Hispaania kuulsa inkvisitsioonini. Hullemaid asju, mida ristiusu nimel, isegi arvestades ristisõdade ja –retketega, on tehtud. Sunniti alul juute kristlaseks, usku muutma. Teadagi aga olid nemad just poliitikas ning ärimaailmas valitsejatele asendamatud. Neid tunti hispaania keeles kui conversosid. Maure, mosleme ei kiusatud niivõrd taga.

Kuid käsikäes paavstide tülitsemisega, oli ju sel ajal neid kaks (ühel ajastul isegi kolm!), üks Roomas, teine Avignonis, kirikulõhe või skisma kestis kaua, oli olukord ebastabiilne. Rooma kirik oli korrumpeerunud ja ahne. Kuni areenile astusid Hispaania maa-alade Kastiilia ja Aragóni ühendamise huvides abielu kaudu Fernando ja Isabel. Võib vaielda, et ajaloos polnud sellist pahatahtlikku valitsejatepaari enne nähtud. Isabel oli vaga ja harras katoliiklane, äärmuseni. Ta nõunik Tomás de Torquemada, keda tunneme kui Suurt Inkvisiitorit, kasutas olukorda ära. Kõik juudid, kes olid conversoks astunud, lasknud ristimisveega usku muuta, olid luubi all. Et ehk kodus harrastavad ikka juudiusu kombeid. Paris toob võikaid näiteid esile, valesüüdistusi ja karistusi. Tuhandeid põletati tuleriidal inkvisitsiooni tõttu. Need, kellega preestrid ei soovinud tegeleda, anti ilmalike võimude kätte, kellel tavaliseks karistuseks oli pea maha raiumine, kiirem lõpp aga kui tuleriidal. Pagendati ja põgeneti, varandus aga jäi kuningakotta. Millega majandasid sõdu ja ka Kolumbuse ekspeditsiooni Indiat otsides. Teadagi, mis tulemused olid, mis saatus Põhja-Ameerika indigeenidel. Hispaanlaste pärand on võigas. Lõppnöögina vallutati Granada, Ibeeria-aegne ja viimane mauride kalifaat. Juutide käest vägivaldselt võetud rahadega.

Paris esitab võrdlusi möödunud sajandi juuditapjate natisonaalsotsialistidega. Kahjuks ei tule esile teise totalitaardiktaatori kuriteod – ehk selle tõttu, et paljud Stalini käsilased olid ise juudid. See aga ei muuda fakti, et Hispaania eeskuju jälgiti mujal ja seal riigis kuni Francisco Franconi välja. Pidage meeles, et Franco jäi pärast võitu Hispaania kodusõjas, kommunistide ponnistustele vaatamata, diktaatoriks riiki <I>Caudillo<I>na juhtima kuni surmani 1975. aastal. Kui taastati monarhia kaasneva parlamentaarse valitsusega nagu Inglismaal.

Teos on paeluv isegi tavalugejale, mitte ainult ajaloolasele. Huvitavalt julgeb ajaloolane Paris võrrelda USAd ja Kanadat, seda muidugi 2015. aasta kontekstis. Kuidas Kanadas ollakse tänu multikulturalismile palju tolerantsemad, immigrantidega leppivad inimesed kui selles kuulsas sulamipotis, Ühendriikides on olnud. Praeguse pandeemia käigus on see, eriti raamatu pealkirjaga arvestades, tabav coda.

Et valikuliselt sallivust oma huvides suunatakse, on paraku pandeemiate tulemusi. Vähemused türanniseerivad valjult vastaseid. Minevikus ja nüüd. Kõik muidugi, kes näiteks Black Lives Matter liikumist toetavad, ei ole sellised. Kuid katsu sa, hing, ütelda, et iga elu on tähtis – oled rassist. Loogika puudub.

Tänu Rooma kirikule kannatasid paljud – nii usu kui nahavärvi tõttu. Õnneks moodsa inkvisitsioonini pole liigutud, kuid mõnel päeval on tunne küll, et palju sest ei puudu.

Tõnu Naelapea, Toronto

• Eelmine
• Järgmine