Kanada päevik - Rahulolematuse kultuur

Üksikasjad

Reede, 04 September 2020 19:00

Eesti Elu Nr. 35 2020 - Tõnu Naelapea

John A. Macdonald, Prime Minister of Canada, ca. 1875 by George Lancefield
Aastal 1999, pärast XXIII laulupidu, asus TEM, Toronto Eesti Meeskoor järjekordsele kodumaisele kontsertringreisile. Seekord tutvustamaks värskelt üllitatud CD plaati, salvestatud koori eeloleva esimese juubeli, 50, tähistamiseks. Rakveres esitati haruldase poolehoiuga vastu võetud kontsert, järgmiseks oli Narvas, ajaloolises, 13. sajandil ehitatud linnuses. Mille tagahoovis avastasid lauluvennad Lenini kuju. Nurgas, prügianumatega koos. Sobivalt. Kõrvaldatud, aga peaaegu kaheksa aastat pärast taasiseseisvumist ikka püsti, ikka kätt rahvamasside poole sirutamas. TEMi lauluvend Arved Plaks Texasest pildistas ning kirjutas sellest hiljem inglise keeles Estonian Life’i.

Möödunud nädalalõpul tuli 21 aastat tagasi vapustav nähtu meelde hoopis teises kontekstis. Kanadas tõmmati laupäeval riigi esimese peaministri John A. Macdonaldi Montréalis seisev kuju maha protesteerijate poolt. Loata, politsei oli kohal, kuid ei takistanud. Peaministri pea murdus küljest, ajakirjanduses oli näha fotot nii kujust kui eemale veerenud peast.

Siis pühapäeval tungiti Torontos ususümboli kallale. Parkdale’is asuva liibanonlaste katoliku kiriku ees olevalt Neitsi Maarja kujult tiriti samuti pea otsast. Pühakujult, kujutage ette. Vähemalt ei vandaliseeritud grafitiga – nagu näiteks Pierre Trudeau kujul silmnägu mustaks värvides mõne nädala eest (vihje ta poja, praeguse peaministri tembule, draamaõpetajana keskkoolipeole mustanahalisena ilmudes) ja siis pjedestaalile kirjutades sõimusõna, mis ehk või mitte, oleneb allikast, vastab tõele.

Meenus taas austraallasest ülihea kunstikriitik Robert Hughes. Kes juba kaks põlvkonda tagsi hoiatas olemasoleva ülinõudliku, enesekeskse kaebluse kultuuri kasvu eest ja osutas selle võimalikele tagajärgedele. Teoses ,,The Shock of the New“ (1980) käsitles ta võikaid kunstivorme, mida taidurid vaid šokeerimise eesmärgil rahva ette tõid. Tänaseni tehakse nii, viies debatti, mis on kunst, absurdumiteni. ,,Culture of Complaint“ (1993) juba rõhutas, et halisemine, kurtmine, kui miski asi ei meeldi, on omaks võetud juba vanemate hulgas, ennem oli see pigem noorte pärushaigus. Ammu manala mees Hughes poleks sugugi üllatanud, jälgides tänapäeva tühistamiskultuuri elik cancel culture, mis eriti Inglismaal levib nagu metastaseerunud vähkkasvaja.

Ning nagu näited kinnitavad, levib brittidelt haigus siia. Seal on tõsise põlu all Henry Dundas, kes puikles orjapidamise lõpetamise vastu. Torontos on üks peatänavaid, Ontarios linnake selle nimega – nõutakse selle muutmist. Mõtlemata praktilisele tõigale – inimeste eluaegsed aadressid, maakaardid, tänavasildid, isegi Google vajavad kapriisi tõttu ümberkorraldamist.

Miks siis ei tühistata, kaotata ära monarhiad? Madalmaadel – Belgias, Hollandis istuvad troonil regendid, kelle eelkäijad kogusid tänu kolonialismile käsi-käes käiva orjamüügi, -pidamisega tohutut varandust. Inglismaal samuti, ka nende pärand Indias pole sugugi kiita. Ent sümboolselt troonil edasi kui riigipead, isegi kui valitsused on demokraatlikud. Kukutame ka kuningad ja kuningannad!

Just ajaloo sellise eitamisega, mida Anno Domini 2020 – jah Jumala Aasta, mitte CE, Common Era, samuti võigas poliitkorrektne termin, kõikjal on kohata, astutakse ebainimlikke samme. Kui juba ausambal asuvad kujud, mis selle koha said märkimisväärse panuse eest oma ajal kaotavd pead, siis miks lihtsamad inimsed piltlikult ka nii? Peata kanade kaagutamine ei vii kusagile. Teada on ju, et see suleline pärast kirvehoopi jookseb veel natuke aega kanala ees ringi. Sobiv metafoor.

Mis ometi on inimestega lahti? Ajalugu muuta ei saa. Kõike, mis toimus tuleb võtta kontekstis. Macdonaldi halbade külgede juurde kuulus topsisõbra kuulsus ning ka see, et ta pidas vajalikuks indigeenide koolitamist ja eraldamist eurooplastest. Ei keegi tea täna, kas ajendas peaministrit tõeline rassism või soov euroopa kultuuri tuua pärismaalastele, neid kogukonnast eraldades ehk nii andes võimalusi omadega olla. Tänapäeval see mõte kõne alla ei tulekski.

Kui juba Macdonaldi sajandist juttu, siis selle alul, 1801. aastal astus kolmandana USA presidendi ametisse Thomas Jefferson. Inimõiguste eest võitleja, aga samuti ka orjapidaja. Kui Ameerika kodusõja kaotanud lõunariiklased püstitasid hiljem oma kindralitele, juhtidele ausambaid, siis neid on hiljuti kas vandaliseeritud või eemaldatud. Enamuses väärikalt, mitte nii köitega nagu Macdonaldi oma. Või sadamasse visatud, nagu Inglismaal tehti ühe kuulsa orjakaupleja ausambaga.

Veel peade maha raiumisest. Hilismineviku üks kurjem ebainimlikum hirmuvalitseja, despoot oli Pol Pot. Valitses Kambodžas peaministrina vaid neli aastat, aga hävitas vastaseid uisapäisa. Vastastel raiuti pead maha, puhastati kolju liigsest ning asetati koos Pol Poti austavate pisikeste kujudega ladudesse. Täpne ohvrite arv on teadmata, aga nagu inimkonnmal kombeks, et sellised võikused uuesti ei toimuks, on olemas Phnom Penhis memoriaal, kus riiulitel asub umbes 5 000 sellist kinnitust. Ei tea, kes küll omavolil taolist eksponaati külastaks, piisab teadmisest. Ilmselt aga vähestele.

Pol Poti ajastu on taas uudistes, tema ajastu peatimukas, vanglate ülem suri sel nädalal haiglas. Teda mõisteti 30 aastat (!) pärast režiimi langemist eluks ajaks rahvusvahelise kohtu poolt vangi. Pidi vaid 11 aastat olema trellide taga. Enamus türanne hilisajaloost – Stalin, Pinochet, Kim Jong Il – ei jõudnudki kohtuniku ette, surid mitte hukatult, vaid kõrges eas - nagu vanad inimesed ikka. Maailm ei suutnud neid karistada. Tekib küsimus – miks protesteerijatel omavoliselt lubatakse tegutseda – ei see ju sündinut muuda. Macdonaldi ausamba rüvetamine on eriti vale, kuna politsei, ei tea kas heidutatuna rahva teistest nende vastatest protestidest, lubas nii juhtuda. Kas ühelgi teisel maal on riiki ühendanu austavat mälestusmärki nii inetult lõhutud? Isegi Leninil lubati Narvas kõiges hiilguses, aga rahva silmist eemal, hoovi nurgas seista. Muu väljavisatu keskel.

Mullu püstitati Novosibirskis, Venemaa suuruselt kolmandas linnas tuliuus ausammas märkimaks Stalini „saavutusi“. Kus olid protesteerijad siis? Ei iitsatanudki. Hughesil oli ja on õigus. Eilset ei saa ümber tõugata, maha tirida. Sellised mõttetud teod olevikku ei suuda ka muuta.

Tõnu Naelapea, Toronto

• Eelmine
• Järgmine