Kanada päevik - Homsele mõtlemata

Üksikasjad

Reede, 18 Detsember 2020 19:00

Eesti Elu Nr. 50/51 2020 - Tõnu Naelapea

Foto: www.conservationontario.ca
Häda poliitikute, valitsustega, kes on saavutanud enamuse parlamentides, on see, et kuna neid ei saa kukutada enne järgmiseid valimisi, langetatakse otsuseid, mis kampaania platvormides polnud isegi kaalumiseks, kuid mis pikaajaliselt mõjutavad tulevikku.

Heaks näiteks Ontario konservatiivid. Nad ei avanud kunagi suud ega pannud paberile seda, et kavatsevad lammutada provintsi haruldast looduskaitse-süsteemi. Tunneme kohalikus keeles paiku, kus hoitakse ökoloogia huvides tulevikule mõeldes ning lihtsurelikule vajalikke kauneid loodusalasid kui Conservation area’sid. Need, kes nagu ridadekirjutaja, ei ole mujal kusagil elanud, mäletavad ehk kui haruldane oli ühte sellisesse minna. Kas suvel ujuma või talvel suusatama.

Ka mäletavad kindlasti need, kes olude sunnil pidid paguluses sündima, et olid ajad, kui Toronto ümbruses olid metsad, talud – puhas loodus. Kuid see on kadunud. Ahned kinnisvaramaaklerid, ehitajad, ostsid üles neid talusid, metsi. Ontario paremad mullad, kuhu istuta mistahes seemet, et oleks üldsusel süüa värsket, on kadunud hirmkiirelt. Vaadake vaid Maple’i kanti, kuhu siinne Tivoli Canada’s Wonderland valmis. See ehitati heale põllumaale. Need, kel suveks koht, kuhu puhkama minna aja lubades, mäletavad seda kindlasti, et neid koledaid elamurajoone maantee nr 400 kõrval ei olnud. Ka need on heale põllumaale rajatud.

Kuid oli poliitikuid igast leerist. Bill Davis ja David Peterson meenuvad kui provintsi peaministrid, kes tahtsid tagada, et suurlinna kasv oleks mõistlik, nii kaitsta maad, mis kui asfalti, betooni ja telliskivide all, ei too ei toitu ega kohta looduses olekuks. Vaimseks terviseks on teada – Eestis eritigi – et kui linlane metsa-maale ei pääse, siis urbanismi hävitavad mõjud ei luba hingel hästi linnas tegutseda. Seda aastaringselt.

Niisiis on hämmastav, et peaminister Doug Fordi valitsus, tolle enamusega, on astunud samme mitte nende huvides, kes tahavad värsket suduta õhku kopsudesse tõmmata, vaid nende kasuks, kellele on tähtis pangaarve ja rahakott. Ja suured isiklikud majad, luksusautod. Neid hauda viia ei saa.

Toronto linna ümbritseb looduslik kaitseala. Sealt saavad mitmed väiksemad alevid-linnakesed näiteks oma joogivett. Ja nüüd tahetakse olemasolevaid seadusi ümber lükata. Just neid, mis kaitsevad hetkel piirkonda, et Conservation Acti loomise tõttu kas tühistada või mõnes olukorras juba praegu eirata. Et ahned ehitajad saaks raiuda metsi maha, soid täita, ainult lühiajalise kasumi huvides.

Euroopas on ammu saadud aru vajadusest loodust kaitsta. Mõnes kohas liighilja; Saksamaal aga on suudetud taastada piirkondi, mis olid reostatud vabrikute heitgaaside ja – vete tõttu. Aga see vajas tohutut raha. Ameerika Ühendriigid, mis olid kunagi nii ääretud, et ei osatud ette aimatagi, et maad tuleb kaitsta, reostati homsele mõtlemata, on nüüd mitmes osariigis tegelemas sama murega. Et puhastati metsad, ju ebavajalikud, kui polnud väärtpuid seal kasvamas, mida muidugi parseldati suurmaaomaniku huvides vaid rahaks. Unustades, et metsad kasvavad kaua.

Sama mure on hetkel Ontarios olemas. Majanduslikult ei räägiks. Kuid vaimse tervise suhtes võtaks sõna küll. Ei ole ju paremat, kui just neil looduskaitsealadel olla, igal aastaajal. Vanasti pääses neisse ilma sissepääsu eest maksmata. Arusaadavalt tuleb ju nüüd korvata sealsete heade inimeste palka, kes hoiavad kõige korras. Ja auto parkimise eest oleme nii harjunud rahakotti avama, nii et see on köömes. Lugu on aga selles, et mitte ainult need kohad, mis on ehitajate himustatud, vaid ka need väikesed pärlid, millest keegi ei ole teadlikud, ehk kaovad selle lühinägeliku seaduse muutmise tõttu. Enamus nendest maa-aladest on seotud veekogudega, kas järvede, jõgede või nende väiksemate variantide, tõttu.

Nagu märkame enam ja enam, suurlinnaelanikud ei oska oma ümbrust hinnata. See oli juba teada enne pandeemiat. Kui lihtne on kohvitopsikut maha vista, suitsukoni, muud rämpsu – isegi siis, kui linnas, pürjelite kiituseks, on arvukalt kõikjal prügikaste – aga ei asetata sinna.

Looduses on nii, et tuleb puhtust hoida. Vist olen siinsetes ridades kirjutanud, et Yukonis, mägedes, helikopteriga sinna toimetatult, olin hämmingus inimkonna mõtlematusest. Kaugelt märkasin, et suvel on põõsal üks punane õis. Jah-ahh, jälle inimkäsi mängus. Õis oli hoopis tühi Coca-Cola purk. Kuidas see sinna sai, ei tea, aga hoolimatus oli selle taga, et kaasatoodut ka koju ei saadud viia.

Keskkonnakaitse on alati keeruline, kui tuleb võidelda kapitalismi neto küljega. Et saaks nii kiiresti ja nii väikeste väljaminekutega maksimumkasumi. Selles on Ontario konservatiivid küll süüdi. Kui oli soov lahti saada eelmisest, laristavast ja mittemõtlevast liberaalide valitsusest, siis nüüd kinnitab Doug Fordi praegune Ontario valitsus seda, et ka nemadki ei mõtle tulevikule.

Õnneks on siin vabas, mitte metsikus Läänes huvigruppe, kes võitleva selliste ausalt nõmedate otsuste vastu. Näiteks Toronto Doni jõgi, mis oli pool sajandit tagasi väga reostatud, olevat taastamas elujõudu, on seal isegi kalu nähtud ja kanuutajad naudivad mitte lehka, aga õiget kanadalase moodi liikumist, mõlaga. Suusatada saab ka, kui ainult lund oleks. Jõe kõrval selleks radu küll ja küll.

Tahaks loota, et poliitikud, mistahes mõjutuste poolt otsustanud, ikka mäletaks, et kuigi meie eluiga on lühike, siis järeltulijate huvides tuleb tegutseda. Mitte lühinägelikult kõikvõimsama dollari huvides, aga selleks, et jubagi habras keskkond ei peaks rohkem kannatama, kui juba on. Selles mõttes loodaks, et mingi avalik protest toimuks, meelehärma esitatakse praeguse Ontario valituse ühe rumalama otsuse tõttu tänavu. Mitte mõne narri vähemuse vajadusel, ülepakutud esitustel, aga üldsuse huvides. Ning kuna antud aastal on neid nö ülestõuse olnud palju, siis ehk on lootusel kaalu.

Tõnu Naelapea, Toronto

• Loe lisaks: Conservation Ontario
  
  

• Järgmine