Kanada päevik - Tobeduse tipp

Üksikasjad

Reede, 19 Veebruar 2021 19:00

Eesti Elu Nr. 7 2021 - Tõnu Naelapea

Elame tõepoolest kummalistel aegadel, mil paistab valitsevat kui mitte ohmudekari, siis tulevikule mittemõtlevad inimesed. Seda on eriti märgata avaliku arvamuse esitamisega, mis kipub poliitilise korrektsuse huvides absurdumini minema. Ent selmet käed puusale panna, olla nördinud, on märksa kasulikum nõmedustest nalja leida. Kuna naer on ju terviseks, millest enamus meist kümne küünega kinni hoides jälgib ühiskondlikku selget mõistust.

Päevikupidaja sai möödunud nädalal naerda, nii et vats vappus. Just poliitilise korrektsuse, ogaruse tõttu, mitte selle pärast mis selle esile tõi. Paljud lugejad on kindlasti teadlikud Rootsi hiidmööbli, -sisustuskontserni IKEA kombest pakutavat nimetada inimeste järgi. Näiteks odavad, aga head riiulid esinevad Billy nime all. Seda omapärast turustamisstrateegiat on ka teised firmad omaks võtnud, Kanadas Structube.

Troonipärija valis õige aja vanemate katuse alt minema lennata, ajal kui veel äritegevuse lukkupanemist, tarbijatele ustesulgemist riigi nõudel ei olnud veel toimunud. Millenniaalina on tal ka hea maitse – ning IKEA ei tulnud kõne allagi. Vaid Structube kõlbas. Ülekanadaline ettevõte, 70 poodi on aga nüüd suletud. Tuleb ka ikka mööblit ise kokku panna, aga see ju enam-vähem tavaline, kui just tõesti kallist poest ei otsustata riiulite ja kummutite kasuks. Korrates, ka Structube on otsustanud igale asjale, kas toolile, söögilauale või muule nime anda. (Mõtelge, kui eestlastel oleks selline komme. Saate osta Vambola nimelise voodi. Lembitu laua – oh neid võimalusi…)

Oma uut pesa vooderdades otsustas järeltulija diivani kasuks, mil nimeks Arnold. Isegi tema muigas, kui keegi lõõpis – vaene Arno, pead üle elama seda, et päeviti su peale istutakse, ehk isegi tukutakse, ei lasta sul hingata. Ning mine tea, ehk lastakse näkku pussu kah. Aga juba oodatakse sellist huumorit, põlvkondade vahe selline. Arnoldi kasuks sai otsustatud ajal, kui veel sai oma silmaga teda näha, tuharaid kinnitada, proovida, kas on mugav. Jah on küll, nägus teine kah, jalgade huvides on ka otoman, mida saab vasakult paremale liigutada, sõltuvalt toa kujundusest ja huvidest. Ühele raamatulugejale ideaalne, peab tunnistama, et kiusatus oli keldrisse vana sohva asendamiseks Arnoldi vend varuda. Kuid mõistus jäi peale.

Kuid Structube astus poliitiliselt ebakorrektse sammu, otsustades suurematele tubastele prüginõudele nimeks anda Wassim ja Walim. No kui nördinud vähemus seda avastas, läks kisa ja kära lahti. Kinnitades, kuidas vasakpoolsete ajud on loputatud. Et see on ju muslimite mõnitamine! Etnilised nimed! (Kuid keegi ei protesteeri tooli Magda nime kohta – Euroopas mitmel rahval naisenimi. Või tooli Kiowa nime valiku üle. Indigeenide suguharu. Isegi Arnold on saksa/hollandi nimi.) Firma pidi avalikult vabandama, pressiteates alandlikult tunnistama, et nii ei oleks pidanud tegema. Nende kiituseks oskasid nad sellest nimede tagapõhjast mööda minna, öeldes, et ühegi inimese nime ei tohiks prüginõu külge kinnitada. Täitsa õige, läksid oma inklusiivuses üle parda. Sestap saigi naerda, et astuti nimedega ämbrisse. Aga et protesteerida?

Nojah. Aga oleks ta olnud Donald, poleks vist keegi prääksunud. Kuid mine tea, ehk oleks mässajad Montréali sõitnud ja Structube’i peakorteri põlema pannud…

Näide kinnitab, kuivõrd hellad ja tundlikud mõned inimesed on. Solvuvad asjata. Neid on kõikjal. Muidugi, praegusel isoleerimisajal on paljudel aega rohkem, kodus olles, kui neid reegleid jälgitakse, on ainult nii palju teha, kas koristad, keedad või küpsetad, ikka ollakse jõude, isegi kui ka kodus arvuti vahendusel saab töökohustusi täita. Kadunud on ju vajadus autosse või bussi istuda, töökohta end toimetada. See aeg ju kokku hoitud. Ning võimalus teistega suhelda kas baaris, kohvikus või mujal, on samuti ära võetud. Nii et uuritakse internetti, astutakse agregaatportaalide lugejaks. <I>Reddit</i>, muide, mis on nooremate hulgas eriti populaarne, on ka eesti keeles olemas ja isegi üks vanamees käib suurest igavusest seal surfamas.

Kui sai noormehele teatatud, et ta eelistatud mööblifirma on turmtule all, saadetud link meiliga, infovahendaja oli <I>Narcity</i> sait (mõtelge, kui lihtne on tänapäeval vimma nii jagada), siis oskas ka temagi naerda lustakalt. Perekondlik viga vist. Muidu kutsutakse tihti korrale kui mõne kahtlase nalja või arvamusega esinetakse, olevat vanema põlvkonna komme. Aga need on ikka praegused ajad. Ning kui on tõesti rassismiga tegemist, siis on ju see arusaadav.

Teadagi on oluline muuta mineviku mõtlemist. Me oleme kõik Jumala silmis võrdsed. Naha pigmentatsioon, usk, sugu – ei miski õigusta diskriminatsiooni. Ega rassismi. Kuid pendel liigub paraku liialt vasakule.

Kokkusattumus ehk ei ole, et see toimus küünlakuul, mis on Kanadas suvaliselt valitud „Mustade ajaloo kuuks“. Huvitav mainida, et toda „n tähega“ algavat eestikeelset sõna, ka ingliskeelset sõna ei tohi teised pruukida, isegi kui need omavahel pilluvad seda lausetesse tihti. Kuid mustal on ju kaks tähendust maakeeles, on üks naljahammas kaua ütelnud. Jaanuaris märgitakse USAs Martin Luther King’i päeva, ta sünnipäeval. Vaid päev, mitte terve kuu. Ja ei oska vastata küsimusele, kuidas baptistist kirikuõpetajal oli ühe olulisema usureformaatori Lutheri nimi. Või miks. (Ta ristiti küll Michael Lutheriks, aga ise muutis täiskasvanuna selle Martin Lutheriks). Selle pähkli jätaks aga nende järada, kel pole muud paremat teha.

Pidagem meeles - nagu King, oleme meie eestlased ju ka orjade järeltulijad, meil kõigil vaarvanemate hulgas on need, kes tsaari ahelates pidid saksa mõisnikke teenima, ilma mingi vabaduse, õiguseta, isegi oli käsk pühapäeval, ainsal puhkepäeval, kirikus käia.

Ka see viimane on meilt võetud. Kuid lõkerdamist ei saa keegi piirata, erakodus öeldut tsenseerida. Peaasi, et avalikult ega kirjas ei võta sõna teemadel, mis igale muule inimesel on süütud. Ei pea paksu nahaga olema, aga üllatab kuidas neid õrnakesi, lumehelbekesi nii palju on olemas, kes reageerivad vihaselt, kui hea sõnaga saavutaks märksa rohkem. Huumorimeel puudub neil, see on asendatud pahatujulisusega. Mis valitseb pea igal päeval sotsiaalmeedias. Ka ajalehtedes lugejakirjade ning arvamuste näol. Selline tegevus on paljuski donkihotlik (mis oli ju Cervantesel huumoriga põimitud ühiskondlik kriitika), tõepoolest tühine ja mõttetu. Kuid mida teha, kui inimene ei oska naerda. Ka enese üle. 

Tõnu Naelapea, Toronto

• Eelmine
• Järgmine