Kanada päevik - Uuspopulism

Üksikasjad

Reede, 16 Märts 2018 19:00

Eesti Elu Nr. 11 2018

Doug Ford / twitter.com
Vaieldavalt pole juba mõnda aega olnud poliitikas tasakaalukat lähenemist. Pendeldatakse ühest äärmusest teise. Ühele on sõimusõna mõiste konservatiiv, teisele aga liberaal. Parem- ja vasakpoolsus ei tähenda enamat kui ajaloolist lähenemist. Parema puudusel aga tarvitame vana terminoloogiat, mida saab lihtsalt kokku võtta. Esimene on majanduslikult kokkuhoidlik, teine aga priiskav. See oleks vaid üks, lihtsam definitsioon.

Siis moraalsed lähenemised. Konservatiivid usuvad tavaliselt Piibli õpetustesse, perekond tähendab neile mehe ja naise abielu järgset grupeeringut. Liberaalid ja uusdemokraadid rõhutavad vastandina nende mõistes tolerantsust, äärmuste omaks võtmist, lubades vähemushuvigruppidele kõike, kui ainult seadusi jälgitakse. Mis teadagi on aga aastasajandite praktika tulemus, suhtumine ei saa kõiki võrdselt hõlmatagi.

Ontarios on märgata sellist killustamist. Kummaliselt – või ehk mitte nii, kui arvestada vasakpoolse meedia mõjuga – toetatakse valimistel vasaktsentriste, liberaalide parteid. Isegi kui nad korduvalt kinnitavad, et majanduslik lähenemine on neil nõrk, skandaalid ei kõiguta nende tagasivalimist. Ja paraku paistab, et taas on tänavustel valimistel neil võimalus Queen’s Parki naasta. Sest konservatiivide partei on ise fragmenteerunud, suutmata tasemel punast toori, tsentristi, nagu Bill Davist, parteijuhiks valida. Teadagi on inimlik konservatism siin provintsis olnud märksa populaarsem kui viimaste aegade äärmuslus. Nimetame seda uuspopulismiks.

Demagoogiaga seotud mõiste on poliitiline tegevus, mille põhieesmärk on vaid võimule pääsemine. Kehitades õlgu – aga seda ju teevad kõik poliitikud. On teinud antiikajast saadik. Ajalooliselt on populism tähendanud kateteta lubaduste andmist, märklauaks poliitikat vähetundvad inimesed. Tihti on nad maainimesed, hariduselt mitte ülikooli tasemele jõudnud, oma huvidega seotud. Niisiis on propaganda nende hulgas äärmiselt mõjuv. Samuti, see pole ju rabav uudis. Ent tänapäeva sotsiaalmeedia maailmas on märksa lihtsam rakendada valijate tuska, uskumisi, soovidele lubadustega vastu tulles, nii saavutades ka üllatuslikke tulemusi valimistel.

Süsteem lonkab, vajab muutmist. Kanadas, eriti, pole üldsusega arvestatud. Enamusvõite määrab tavaliselt kõigest kolmandik valijatest, kuna kõige rohkem hääli kogunud kandidaat pääseb pukki. Kui sotsialistid, konservatiivid koguvad vahepealse, siis liberaalid võidavad.

Laupäeval valis Ontario konservatiivide partei enesele uue juhi. Seda pärast skandaale, mis raputas erakonna ladvikut. Oli nüüd võimalus tasakaalukalt rehkendada, miks viimased kolm parteijuhti pole saavutanud rahva poolehoiu. Ja otsustati napilt uuspopulisti, rikka, väheste kogemustega Doug Fordi kasuks. Kohe tehti paralleele Donald Trumpiga, kes aga vaatamata ta tihti vastandlikule iseloomule, on saavutanud enam, kui ta kriitikud tunnistavad. (Võrrelge aga Kanada peaministriga, kelle päikesepaisteline rada viib vaid fotoaparaatide ette, lubadusi pole täidetud, riigikukkur aina tühjeneb ning ikka peab rumal pööbel teda heaks valitsusjuhiks!)

Ford, nagu Trumpki, võitis liidrikoha tänu süsteemile, kus jagati piirkondade järgi valijate hääli. Mitte arvuliselt, aga nagu USA valijate kolledžis. Paljud juhivad tähelepanu sellele, et Hillary Clinton võitis häältes enamuse. Seda aga tänu ainult ühele osariigile – Kaliforniale. Mis juhtub olema ka USA rahvarohkeim osariik. Clintoni ülekaalukas võit kõige liberaalsemas osariigis seletas ta häälte enamuse. Trumpi võit tuli tänu just väikeste osariikide toetusele.

Võrdlus Fordiga on pädev. Tema toetus väiksematest, peamiselt agraar- või põhjapoolsetest piirkondadest oli otsustav. Peaoponent Christine Elliott sai toetust linnastanud delegaatidelt arvuliselt märksa rohkem. Linnades tavaliselt ollakse liberaalsemad kui maal või metsas, väikelinnades, külades.

Fordil on vaid ühe mandaadi kogemus Toronto linnanõunikuna. Sedagi oma noorema venna valimispiirkonnas saavutades. Provintsi poliitikas on ta võhik. See pole tingimata murettekitav. Küll aga tuleb ettevaatusega suhtuda lubadustesse. Väga palju sõltub ta meeskonnast, nõunikest. Nagu poliitikas alati, õukond määrab tihti rohkem kui see, mida keiser soovib.

Uuspopulism mõistena tähendab peamiselt seda, et lõpuks on lihtsamatel sõna sekka ütelda. Nende valitud juhid ei kujune tingimata demagoogideks, kuigi oht selleks on alati olemas. Tsentristide soosik, nüüd kolmandat korda konservatiivide partei juhiks kandideerides kaotaja Elliott ei suutnud, nagu Clintongi, asetada sõrme tuiksoonele. Kuivõrd Fordi toetajad uskusid ta lubadusi, oli see kinnituseks, et Ontarios ennast parempoolseteks pidajad soovivad näha mitte priiskamist, skandaale, huvigruppide kummardamist, vaid seda, et ka nende hääl oleks kuulda. Ning oluline, tõsiselt võetav. Funktsioneerivas demokraatias ei saakski olla teisiti.

Pidagem ka meeles, et just nagu USAs, on siin olemas ikka kontrollmeetmed valitsuses, mis ei lubaks iialgi tõelist populisti, demagoogi, võimule ehk jõudes kauaks sinna jäämist. Paraku need samad meetmed lubasid Dalton McGuinty’l ja Kathleen Wynne’il raha tuulde pilduda, lubadusi murda, ilma mingi karistuseta valija poolt.

Järgmised kuud lubavad huvipakkuvad olla. Kas Ford suudab riigimehelikult esineda, valijaid veenda, määrab seda, kas kaua oodatud ning vajalik režiimi muutus Ontarios leiab lõpuks aset.

Tõnu Naelapea, Toronto

• Eelmine
• Järgmine