Kanada päevik - Kui võim pähe lööb

Foto: www.wikipedia.org/Raysonho 2011Foto: www.wikipedia.org/Raysonho 2011
Oli aeg siin provintsis laristavatest liberaalidest lahti saada. Nende pärand nii Ottawas kui Torontos on tohutud kulutused, mis paraku palju pole saavutanud peale suurte võlgade. Ent tuleb küsida – kas konservatiivide pukki valimisega saime selle Ontario, mida tahtsime?

Paraku on vastus konkreetne: ei. Doug Ford peaministrina Kanada jõukamas, rahvarikkamas provintsis, on astunud samme, mida ta oma kampaanias ei maininudki, mis on sootuks muutmas hooliva, seda heas mõttes, mitte poliitkorrektses definitsioonis, kogukonna elu. Näiteid on palju, piirduks vaid kahega siin, kolmandat allpool lisades. Esimeseks Toronto linnavalitsuse valimisse segades, kärpides rahvaesindajate arvu. Teine oleks ähvardus üle võtta linna ühistranspordisüsteem. Mida majandab peamiselt sõidupiletiostja, rahaline toetus nii föderaalselt kui provintsilt.

Nüüd aga tahab Ford linna välimust muuta Ontario Place’i hävitamisega. Tänu 1967. a Montréalis toimunud Expolt saadud inspiratsioonile loodi Eberhard Zeidleri kavandi järgi üks tõesti mõnus rahvakoht järve. Jah, just järve, seda saavutati sammastele ehitatud paviljonidega ning mujalt veetud ehitusmaterjali ja mullaga, luues kunstlikud saared. Uhkuseks, pärliks kui soovite, oli ja on ikka maailma esimene IMAX kino. Kes seal algaastatel North of Superior filmi nägid, teavad, kui vapustavalt võimas tehnoloogiline saavutus see oli.

Ning lisaks oli vabaõhulava, lohku ehitatud, katuse all pingid, murul, küngaste seljakutel oli ka võimalus istuda. Päevikupidaja ei mäletagi, kui mitut head kontserti sai seal nauditud. Otsa ka, mõistliku, isegi odava hinna eest sai selliseid kuulsusi nagu Johnny Cashi kuuldud, oma silmaga nähtud. Rahvale loodud, tänuga seal olles. Kogu uhke paik sai isegi alla eelarve ehitatud, ennekuulmatu, kui mõtelda sellele, et näiteks Montréali olümpiamängud läksid vaid 7 aastat hiljem maksumaksjale hirmkalliks.

Eestlastel on oluline ajalugu Ontario Place’is. 1984 ESTO avati seal, provintsi peaminister William Davis, ehk aegade parim selline tänu mõistlikule konservatiivsusele, avas suure rahvapeo. Aastal 2000 toimus samuti ESTO avaüritus seal, seekord meie Lennart, president Meri oli avajaks.

Nüüd aga soovib Doug Ford kõike sealset maatasa tõmmata. Mis asemele saaks, keegi ei tea. Paraku kuulub maa provintsile, mitte linnale. Ning nagu Ford on demonstreerinud, tema ei ole miskipärast Kanada suurima, olulisema linna käekäigust huvitatud. Vist selle tõttu, et lapsikuna, jõukana, kes on harjunud saama, mida soovib, põeb ta ikka kaotust meerivalimistel John Toryle.

Sealt käib ka läbi Davisi nime kandev matka-, jalgrattarada. Mis ei olevat ohus, nagu ajakirjandus kirjeldab. Küll aga kõik muu, mis kuigi ehk viletsas korras, tasuks restaureerida, mitte ainut mineviku huvides, pool sajandit pluss pole siiski nii pikk aeg, et muinsuskaitserahvas sekkuks, aga olevikule, tulevikule mõeldes. Sest Ontario Place on edukamaid kohalikke saavutusi, mis hindab järvekallast, loodust. Mitte nagu nurisünnitus Gardineri magistraal, lisaks hiljuti kerkinud uued kondomiinimum-korterimajad, mis on füüsiliseks tõkkeks järverannale, silmale piiriks.

Pole vaidluseks, et rahvas vajab sellist paika nagu Ontario Place. Samuti ei saa vaidlustada, et Ford on nahaalne, enesekeskne õrna nahaga inimene. Poliitiline võhik, ausalt, paralleelid, mida on tõmmatud Kanada lõunanaabri presidendiga on mitte ainult pädevad, aga mõneti hirmuäratavad. Võim lööb pähe ning siis tavakodanik, kes muutusi parema poole (mitte tingimata poliitilist kallakut peegeldades) lootis, kannatab egode tõttu.

Seda poliitikas pole vaja, kuigi see on tänapäeval igapäevane nähtus. Mõni nimetab seda populismiks, eriti Euroopas. Kuid selgelt on enamusvalitsuse saanud Ford, kuigi saavutamata enamust, st rohkem kui 50%-ne toetus, tegutseb oma volil, maksumaksjat, kodanikku kui mitte ignoreerides, siis siiski üldsuse huvisid eirates.

Päevikutesse kipub pahatihti tähelepanek, et elame ajastul, kus valjud vähemused saavad tähelepanu, raha, riigitoetust, tänu mitmeti sotsiaalmeedias avaldatud arvamustele, mis aga kahtlemata ei peegelda enamuse seisukohti. Kas poleks aeg nö vaiksel enamusel sama strateegiat rakendada? Olles veendunud, et ei keegi, ei torontolane või kaugemalt Ontariost sooviks näha ilusa olulise pargi, meelelahutuskeskuse hävingut.

Kahjuks on aga pretsedent olemas. Kui USA president oskab oma müüriplaani läbiviimiseks asetada terve suure riigi olukorda, kus valitsus ei tegele kodaniku huvides, siis mida võib lapsikult solvuv Ford siin teha? Nii meie ühistranspordiga kui ka Ontario Place’iga.

Enam kui piinlik on jälgida enesekeskseid poliitikuid. Ottawas on üks selline, kes nagu tihti mainitud, on edev ja rahva peale ei mõtle, viskab raha tuulde. Tänavu on valimiste aasta, mis tähendab, et Ottawast asub varsti purskama kõiksugu lubadusi, mida teadagi ei täideta. Vaatamata, keda valitsema valitakse.

Ontarios aga on Ford värskelt valitud, kolm ja pool aastat tuleb tema kapriise taluda. Loodetavasti lööb ta õukonnale mõistus kolpa, ehk suudavad selge mõtlemisega, rahva huve toetavad poliitikud kärpida egomaani tiibu.


Tõnu Naelapea, Toronto