Kanada päevik - Algas lõpusirge

Õieti peaks algama täpsustega. Päevik on kirjutatud Tallinnast, aga milleks ladujaid kiusata, paluda rubriigi nimemuutust, ikkagi Vahtralehemaal elava tähelepanekud. Talvine Tallinn on hoopis teine kui Toronto, libedad kõnniteed, lund ei puhastata jalakäija huvides, ettevaatus on märksõna, eriti pimedas. Mida sel aastaajal on rohkem kui valgust. Plussküljel on see, et maakeelses miljöös on nii tore olla, arvukaid lehti lugeda, raadiot kuulata, teleuudiseid vaadata, kõike kaunis eesti keeles, eesti keele aastal.

Ning poliitika domineerib kõikjal. Möödunud nädalal jõuti olulise kuupäevani: 40 päeva enne märtsivalimisi ei tohtinud enam poliitilisi kuulutusi valijaskonnale esitada. Mitmeti mõistlik otsus, kisa-kära küllalt olnud. Kanadas vastupidiselt pole sellist seadust, plakatite arv aina kasvab, telekuulutused, raadiomöla kestab valimiste päevani. See vaikuse periood lubab Eesti valijal keskenduda sõnumile, mitte no spinile, mida serveeritakse Põhja-Ameerikas nii, et ei tea enam mida uskuda.

See 40 päeva on peaaegu piibellik. Neid, kes Pühakirjaga tuttavad, teavad, kui oluline see number on. Vaid kaks näidet. 40 paastupäeva. 40 ööd-päeva sadas vihma, uputuseni viies, mida Noa Jumala nõu kuudes oskas loomaliike päästes ajalukku viia kui populaarse kõnepruugiga arvestades. Ja kui juba 40 aastaga arvestades, nii kaua läks Moosesel rahvast juhtida lubatud maale.

Eesti poliitilises kampaanias on küll nüüd keelatud piltlikult vasaraga obadust lagipähe andmast suurte kuulutustega, aga tohib ikka, nii nagu Kanadaski tehakse, uksest ukseni minna, avajale esitada lubadusi. Päevikupidaja kohtas nii kandidaati, kes eales poleks tulnud kõne alla, mitte isiklike puudujääkide tõttu, vaid ta erakonnaga arvestades. Kui täpsustada, et jäi väga hea mulje kandidaadi keeleoskust hinnates, võib terane lugeja arvata, mis suurt rühmitust loodab ta Riigikogus esindada. See, mille lööklauseks on ,,õiglane riik kõigile“. Viisakas poleeritud noor inimene, valijale sai jagatud heldekäeliselt meeneid + mett ja sulepea kandidaadi nimega, et ei ununeks. Ka voldik, kust muuhulgas sai lugeda, et erakonna eesmärgiks on teha lõpp kodakondsusetusele.

Päevikupidaja on 3. märtsil Kanadas, küll on hea, et saab elektrooniliselt teatada oma otsusest. Ent siin on suur mure. Kuigi valikuid on mitu, siis need kolm võimalikku erakonda, keda võiks või sooviks toetada, pole siin oleku ajal eriti hästi esinenud. Süüdi on mitmeti kodumaine mürgine peavoolumeedia. Sai näiteks loetud, et ühes erakonnas, mis on kogenud gallupite järgi suuremat toetust, kui keegi oskas prognoosida, on liikmeskonnas - NB! mitte kandidaatide hulgas - kõiksugu kurjategijaid, seadusemurdjaid. Valitsev, peaministri erakond, huvitavalt, kuulutas enne 40-päevast moratooriumi rohkem kui ükski teine.

Rõõmuga sai hiljuti ajalehest loetud, et erakond, kes on päevikupidaja toetust leidnud minevikus, mis kõikus partei staatuse kaotuse piiril, on kogunud jõudu ning ehk jõuab järgmise valitsuse koalitsiooni, kuigi nö väikevennaliikmena. Siin tuleks lisada, et ajalehte ei suuda internet kuidagi asendada. Trükis ilmuv on esiteks laialdasemalt saadaval, ka ainult ajalehehinna eest kui see, mida internetist loed, millele on juurdepääsu. Nii ta peaks ka olema. Eesti Elu ju ka ei aseta kõike, mis lehes ilmub, internetti. See oleks ärimudelina narr.

Asendamatu hetkeseisus on Tallinnas võimalus tuttavate, sõpradega arutada poliitilisi võimalusi. Mis saab, kui mõni poliitik satub valitsuskoalitsiooni. Kuulda bussis, kuidas kaks vanemat naisterahvast hingestatult arutavad nii lõimumispoliitika, rändelepingu ja alkoholiaktsiisi ümber keerlevat poleemikat.

On võimatu praegu poliitilist juttu vältida. Mis on õige. Laupäevases Postimehes ilmus arvamuslugu, et valimised toovad just tervislikku ja olulist mõtetevahetamist. Mis funktsioneerivas, tulevikku pürgivas demokraatias on nurgakiviks. Kui keegi ei oska hetkel prognoosida võitjat, on ju väga hea. Sest tuletaks meelde, 40 päeva enne USA presidendi valimisi arvati kõikjal, et Donald Trumpil polnud lootusi, et Hillary Clinton on pea et kindlaks võitjaks. Nüüd, et Trump äsja märkis kahte aastat pukisolekut, on see kõigil ununenud. Tahaks loota, et analoogset, st üllatusvõitu Eestis ei nähta. Sellist, mis polariseeriks, killustaks kogukonda nagu USAs, on paljudes paikades, eriti vasakpoolses meedias, näha.

Kokkuvõttes on huvitav aeg meie pealinnas. Ja kasulik elava debati tiivustamiseks, õpetust andes. Allakirjutanule kasulik kogemus. Peaasi, et Eesti jääks sihikindlat meie keelt rääkiva rahva kasvu toetamaks, majanduslikult langetatakse tarku otsuseid, mida alati ei saa lubada ELi direktiivide raames. Just sel teemal peaks ettevaatlikult kaaluma neid, kes hääli lantides lubavad mõne aktsiisi langetamist (kust siis aga vajalik raha tuleb?). Ja enne isikliku otsuse langetamist olla kindel, et erakond pole ennast vaid võimusaavutamise huvides aateliselt nõrgestanud. Kuna see on mitte lühiajaline, vaid pikaajaline oht meie riigi rippumatusele.


Tõnu Naelapea, Toronto