Kanada päevik - Vale lipu all (1)


Ei saa aru, miks teoreetiliselt haritud inimkonnale ikka vasakpoolne, sotsialistlik maailmavaade nii kütkestav on. Kas ometi ei õpita ajaloost midagi, ei mäletata, mida kommunism oli ja praegugi läbi viinud kurja, inimsoovastase ideoloogia nimel? Ent nii ta on, katsuge seletada põlvetõmblejatele, et asjad tänapäeval pole nii.

Heaks näiteks on vasakpoolsete suhtumine Toronto Ülikooli psühholoogia professorisse Jordan Petersoni. Ikonoklasti sulest ilmus mullu raamat, pealkirjaks 12 seadust eluks ( 12 Rules for Life. An antidote to chaos). Selle menu – ja ilmselt seal ära toodud tõdesid – kinnitab fakt, et teos on olnud 59 nädalat Kanada bestsellerite edurivis kas esimesel kohal või nüüd esiviisikus. Huvi selle vastu kinnitab ka see, et raamatu tutvustus, mis ilmus Estonian World Review portaalis, oli seal möödunud aasta kümne enimloetu edetabelis. Lühem versioon ilmus Eesti Elu paberlehe ingliskeelses osas Estonian Life.



Petersoni üheks oluliseks teesiks on, et maailm on binaarne. Kuigi on palju halli, siiski põhiollus on must või valge. Mees ja naine. Selle paarita on võimatu inimelu kestmine. Peterson sattus lausa turmtulle, kui ta võitles kunstlike pronoomenite vastu, mida vikerkaarerahvas, kelle kategooriad aina kasvavad, nõuavad. Vähemuses olevad ei tohiks suunatada valdava enamuse tõdesid.

Tunne on, et paljud Petersoni valjemad oponendid pole ta raamatut lugenudki. Seda lahti lüües, sellesse süvenedes saame aru, kui teadlik Peterson on marksimist, kommunismist ja totalitaarsetest süsteemidest – nii vasak- kui parempoolsetest. Ka ta põhjalikust Piibli tundmisest. Siinjuures tuleks märkida, et Albertas sündinud psühholoog (kel on õpetamise kõrval ka erapraksis) oli teismelisena NDP küüsis, kuni mõistus pähe lõi. Vananevad marksistid aga pole veel aru saanud, et maailm ei ole selline, nagu nende teooria ette kujutab.

Peterson on taas märklauaks, arusaadamatult. Möödunud nädalal saime teada, et Uus-Meremaa suurim raamatumüüja Whitcoulls lõpetas 12 Rules of Life müügi. Miks? Eriti kuna Whitcoullsi riiulitel, internetikataloogis on saadaval Adolf Hitleri Mein Kampf! Sealne mošeemõrvar pole kunagi Petersoni mõjutajana nimetatud. Oma nö manifestos küll mitte. Ning raamatus pole ka midagi, mis sugereerikski sellise teo ettevõtmist. Lisaks, et Christchurchi veresauna läbiviimisel on kahtlane hõng küljes, näpunäitajad otsivad seletusi, mis nagu Petersoni mõju esitamine, võivad olla väärad.

Suurimaks üllatuseks aga oli Cambridge’i Ülikooli möödunud-nädalane otsus mitte rahuldada Petersoni soovi nende usuteadusfakulteedis läbi viia teadusstipendiumi kaudu kahekuist liikmeksolekut (fellowship. Ülikooli seletuseks oli, et see sündis pärast põhjalikku revideerimist Petersoni kirjutiste ja avalike esinemiste, debattide põhjal. Teatavasti langetati otsus just üliõpilaste huvigruppide survel.

Üle mõistuse. Teame, et üliõpilased on ikka naiivsed, nende ajusid loputatakse just ülikoolides, kus tänagi on ebaproportsionaalselt palju marksistlikke õppejõude. Ja millised kateedrid on viimaste aastakümnete jooksul loodud. Petersoni oma Toronto Ülikoolis on vikerkaarerahva huvides fakulteet sooliste eripärade uurimiseks. Mille dekaan on teadagi omasooihar. Kus on siis erapooletus?

Veel. Et Cambridge, ajalooline vabamõtlemise kants, nii otsustas, on muret tekitav. Just Cambridge’i koridorides, loengusaalides liikus Sir Francis Bacon, ajaloo kuulsamaid ikonoklaste, mis tähendab teisitimõtlejat. Mõtelge Baconi pärandile. Filosoof ja riigimees, teadusliku mõtlemise rajaja. Baconit tunneme mitte ainult teadlasena, aga ka kui empirismi isa. Mis on kogemuslik, kogemustele põhinev filosoofia koolkond, mille aluseks on faktide vahetul mõtestamisel põhinev tunnetus. Seda saab Petersoni kirjutuste kohta raudselt ütleda, et ta kõnnib Baconi jälgedes. Mis ime, et teda on kainelt lähenevad eksperdid nimetanud praeguse aja olulisemaks mõtlejaks. Ent ajuloputust läbinud üliõpilased, kes ise ei oska enese eest mõtelda, leiavad kuidagi, et ta on äärmuslane (ei ole) ja külvab viha (ei külva).

Peterson kirjutas oma võrgupäevikus, et Cambridge’i Ülikool ei olnud teda otsusest otseselt teavitanud. Mis näitab kunagise julge maailma hariduskeskuse argust kui mitte silmakirjatsemist. Tänapäeva sotsiaalmeedia tõttu lahmatas otsus leekidesse, teadagi pruukisid suud Petersoni vastased rohkem kui toetajad. Mis ime, neil, kel kärss kärnas, on vaja avalikku ruigamist. Need aga, kes maailmapilti jagavad, ei vaevu energiat raiskama siutsumistega.

Peterson lisas oma blogis, et Cambridge’i Ülikooli otsus oli tõsine oiuviga (sõnast ,,oid“ – taip, mõistus, toim.) ja et sealne usuteadusefakulteet väärib hetkeseisus olevat relevantsuse langust. Pidage meeles, et ristiusku läbi ja lõhki tundev Peterson oleks olnud antidoodiks marksistlikule õpetusele, mis eirab usu tähtsust. Isegi selle olemasolu olevat väärlähenemine marksistide arvates, masside oopiumiks.

Möödunud nädala jaburusi uskuvatele inimestele tuleb meelde tuletada mulluseid Munki debatte, kus Jordan Peterson väitles Stephen Fry’ga. Peterson on Fry, Michael Eric Dyson’i ja Michelle Goldbergiga kaasautoriks raamatule Political Correctness. The Munk Debates, mis jõudis ka mullu lettidele. Seda soovitaks Cambridge’i rahvale, nii õpilastele, õppejõudedele kui argadele otsustajatele.

Või siis Petersoni 1999.a. raamatut Maps of Meaning: The Architecture of Belief, milles psühholoog uurib, kuidas ideoloogiad lükkavad ümber tõelised tähendused, faktid ja mõtted. Seda teaduslikult, mitte põlvetõmblemisega. Uskumatu, kui kaugele poliitkorrektsus on läinud. Lärmakas väärideoloogiaga läbiimmutatud vähemus suudab vist nimme valesti mõista intelligentse, sügavalt haritud mõtleja esitusi. Õppigem maailma silmaklappideta vaatama, mõtlema, üliõpilased ja professorid.

 

 

Tõnu Naelapea, Toronto