Meelelahutus: Karla kalendrisaba - Ringimäng

Kargu KarlaKargu Karla

Mu sõber Ärman käis mul jälle külas. Jah, seesama Ärman, keda ma ikke poisiks kutsusin, nüid on ullem vanamehenäss kui mina. No eks ta ole kah juba selles eas, kus enam kellegagi kõnelda pole. Nisukesed otsivad aeg-ajalt minu üles, et tuletame üheskoos mõne vana asja meelde, ega meietaoliste silmi keski enam sellepärast välja suskama akka, poolpimedad nigu nad juba on. No mul pole selle vasta kedagi, mulle endale käib kah see vaikus juba kõrvadele. Isegi Kata ei kädise enam mu kallal nigu vanaste. Sööma kah ei kutsu, keedab pudru valmis ja lööb kulbiga kõlaki vasta potiserva. Kui kuulsid, tule ja tõsta taldrek täis. Kui ei kuuld, koole minupärast nälga. No ma arilikult ikke kuulen, on jusku tervisele kasulikum.

Ärman tahtis teada, kas ma neid vanu ringimängusi mäletan, mida minu aegu külas mängiti. Et misukesed nad olid ja kuda see mängimine täpselt käis. Et tutvustagu neid temale ja kirjutagu seitungis kah, Torontus olevat veel mitu inimest, kes mind mäletavad, ehk need tahvad kah teada. No kesse mind enam mäletab, see tühi jutt. Aga Ärman kinnitas, et tema teab vähemalt kolme. Kaks on küll vanadusega kudagi imelikuks jäänd ja kolmas sündimisest saadik tsipa segane, aga mis sest, ikke kindel publikum.

No kui on auditoorijumm olemas, eks siis prohvessuriärral tuleb kateedrisse ronida ja rehveraat ära pidada. Neid ringimängusi tehti siis, kui pillimehele oli ülearune lonks viina antud ja selle sõrmed ei käind enam nii kiiresti kui tüdrukute jalad. Võeti kätest kinni ja jalutati oma mokamuusika saatel. Esiotsa tammuti niisama jalalt jalale ja sõnad olid kah igavad ja igapäevased, aga kui lõpuks jahimees oli metsa jõud vai peremees naise ära võtt, siis tuli asjale teine vunk sisse. Löödi tüdrukule kämblad ümbre keskkeha ja lasti polkat, nii et tolmas. Ja ikke laulu saatel, et ,,käi kapsasse, käi kapsasse, ära tuuule kaaali kallale; kui tuuuled kaaali kallale, siis laaasen Muuuri vallale.“

Nojah, see oli ammu. Rahvatarkus ütleb, et iga vili saab omal ajal küpseks. Aga neid ringimängusi mängides olime veel noored ja toored. Vahel akkad mõtlema, et nigu ei tahakski liiga küpseks saada. Küpsesse vilja lüiasse vikat sisse, jahvatatasse peeneks ja küpsetatasse leivaks. Aga kui teiselt poolt kaeda, siis – eks sellest leivast saa keski kõhu kenaste täis. Ja mida sööja kere ära ei tarvita, see läheb kemmergu kaudu põllule tagasi ja uus oras muutkui kerkib. Eks sedasi käi looduse ringimäng.

 

Kargu Karla