Meelelahutus: Karla kalendrisaba - Para siit ja sealt

Üksikasjad

Reede, 22 Juuli 2022 19:00

Eesti Elu Nr. 29 2022 - Kargu Karla

Kargu Karla
Aritud inimesed armastavad kasutada nisukesi sõnu, mida arilik inime ästi ei tunne ja mille tähendusest ta aru ei saa. Einoh, täitsa mõistetav. Kuda sa muidu tead, et teine inime aritud on. Kroonus on lihtne: triibud käistel, lampassid pükstel, tärnid pagunitel – nende järgi on kohe selge, kellele tuleb au anda. Aga siviilis keski mundrit ei kanna, no ei tea väljanägemise perra ütelda, kes on ohvitser ja kes pindevillem. Siviilohvitserile sa ei oska au anda enne, kui ta akkab segast juttu ajama ja vahib sind nisukese näuga, et jusku sina ise oleks segane.

Ma olen ajaviiteks akand neid tarku sõnu uurima ja mõne selgeks saand kah. Tuleb välja, et nisuke olevus, kes ise miskit teha ei oska vai ei viitsi, elab teiste tööst ja vaevast, on para siit. Meil on neid kortelisse sigind peris palju. Maakeeli on nad prussakad ja nii me neid kutsusime enne, kui ma neile sõnaraamatust kulduursema nime leitsin. Alguses oli vähem, aga viimasel on neid tekkind nigu vene kotipoisse pärast sõda. Nii kui leivapätsi küljest raas pudeneb, nii neid tulema akkab, ikke para siit ja para sealt ja parata pole midagi. Kallan klaasi ead petipiima täis, keeran korraks klaasile selja ja pole muud kui võta lusikas ja akka prussakaputru sööma.

Ei aidand midagi, panin kodus sõjaseaduse maksma. Kurjad parakravhid läksid kirja, et nüitsest peale kehtib siin kortelis surmanuhtlus. Aridust mul ei ole ja sellepärast jäi see seadus prussakakeelde tõlkimata, aga käiku lasin ta sellegipoolest. Igas toas on mul kolm prussakapiitsa, ise olen tribunaal ja timukas, muukui mats ja matus. Aga kassa tead, see on nigu krainlastel Kiievi vai Harkivi all, et ei jaksa vaenlasi nii palju äävitada, kui uusi peale trügib.

Ädaga õppisin ühe uue targa sõnapaari veel: karnatsi joon. See pidada tähendama, et kui inime ära sureb, siis ta ihu jääb maamulda vai tuhaunnikusse, aga ing tuleb üle selle karnatsi joone tagasi ja poeb uue kesta sisse. Akkasin mõtlema, et ehk antasse valida, misukest kesta keski soovib. Minna tuleb ükskord niikuinii, aga oleks tore tagasi tulla kui prussakas. Iga prao vahel oleks kodu, ei oleks üüri maksmist ega muret kõrgete toiduindade pärast. Inimese mõistuse jätaks alles, et oskaks piitsa eest oida, oleks para siit ja elaks nigu paradiisis.

Ainult üks asi jäi inge vaevama. Ma pole seda asja Kataga läbi arutand. Ega tedagi ilmatoeks jäeta, aga kas ta oleks valmis minuga koos pragude vahel elama, vat selles ma pole kindel. Naistel on omad iseäralikud soovid, äkki tahab järgmises elus oopis emalõvi olla. Vai kaelkirjak. Mis ma seal prao vahel siis üksi kükitan? Ilma Katata pole paradiis kah suurem asi.

• Järgmine