Meelelahutus: Karla kalendrisaba - Uude sajandisse

Kargu KarlaKargu Karla No nüid oleme siis sealmaal, et tähistame aga jälle oma vabariigi sünnipäeva. Nummer ei ole enam nii ümmargune kui minevaasta, aga sest pole kedagi. Kui numbrid kogu aeg samad püsiksid, siis poleks jusku mõtet aastapäevi pidadagi. Nüid on viimase kumera nulli asemele tekkinud kena tikksirge üks ja meie seisame kah tikksirgelt ja uhkelt, kui sinimustvalge Toronto raatuse ees masti tõmmatasse. Tõmbame teist korda oma Eesti Maja ees ja oleme veel uhkemad.

Mida see uus nummer siis täpselt tähendab? No kui sõda ikke veel käiks ja me praegast kahe lahingu vahel punkris atskood mängiksime, siis tähendaks, et silmaga lõhki. Aga nüid ütleme, et see on esimene samm uues sajandis. Ainult ühessakümmend ühessa aastakest veel ja me anname üheskoos selle minevaastase vägeva lahmaka kordusetenduse ja veel kihvtima. Osavõtt sunduslik kõigile, kes viitsivad ja jaksavad nii kaua elada. Minul endal on küll nisuke plaan ja selle plaani järgi ma käin kah, kui ülevalt peakortelist teistsugust korraldust ei tule.

Kui mõtlema akata, siis need kaks sirget ühte, üks nulli ees ja teine nulli taga, ongi need eestluse sümbulid. Niikaua kui eestlane oma selja sirge oiab, pole äda midagi. Ma olen küllalt kuuld seda juttu, et vabariiki on meil old juba üle saja aasta, aga vaba riiki poole vähem. Aga see ikke peris õige ei ole. Ma mäletan, et kui veel tipiid olime ja Saksamaa laagrites virelesime, siis Visnapuu Endrik ehk Maarahva Laulik ütles, et „nüid on vaid vabaduse varjutus“. Endrikul oli asjadest õige arusaamine. Meie rahvas on alati vaba old. Päikese ja kuu varjutused on kah olemas, aga ega kumpki sellepärast kuskile ei kao. Vabaduse varjutus kestab tihti küll kauem kui päikese vai kuu oma, aga vabadus on sellegipoolest olemas. Kui ükskord kogu maailmale selgeks sai, et see punane paradiis oli tegelikult põrgu ja varjutus otsa sai, siis ei saabund meile uus vabadus, vaid vana lahvatas uueste põlema.

Sellepärast ma täna panengi teile kõigile südamele, et kes tahab eestlane olla ja vabadust armastab, seisku sirgelt, kas vai kargu najal nigu mina vai nigu minu Kata, kes mu kõrval seisab ja igaks juhuks mu küinarnukist kinni oiab. Keda aastad vai mingi tõbi on istukile vai pikali surund, oitku südames selg sirge, sellega tuleb igaüks toime.
Ead uue sajandi algust!


Kargu Karla