Meelelahutus: Karla kalendrisaba - Tulumaks

Kargu KarlaKargu Karla
Nüid ma panin küll oma jutule alva pääliskirja. See on nigu poliidikute valimiselubadus, et akkab kenaste pääle, aga enne lõppu keerab nihu. Tuleb meelde, kuda ammusel ajal üks kirjamees ja lorijutumeister Pläkk Tsõu poliidikute lubaduste kohta ütles, et need on nigu kraadeplika välimus – eest uih, aga tagast vuih. Tulumaks on just nisuke sõna. Tulu tahab igaüks saada, aga keski ei taha maksusi maksta.

Minul pole selle asjaga enam ammu miskit tegemist old. Tulu pole tuhkagi ja maksuamet mind malgaga taga ei aja. Aga Ärman, sunnikunahk, oskas minu rahulikule elule ikke valepidi vindi peale keerata. Eks see võis tema käes kah lihtsalt pahasti välja kukkuda, aga mis vahet see teeb. Kukkus kuda ta kukkus, mina olin ikke see, kes mitut pidi aiget sai.

Asi akkas peris süitult peale. Kükitasin kodus ja tuju oli apu, sest need tuisud, mis seiamaani olid meie rajoonist kaarega mööda läind, avastasid äkitselt meie linnakese kah ja ründasid nii ägedaste, et isegi aknast kaeda oli vastameelt. Need asjad on kudagi nii imelikult seatud, et kui pilved on allid ja ästi madalalt käivad, siis nigu litsuvad sind vasta maad. Pole sel miskit tähtsust, et su korteli lagi on sama kõrge kui ilusa ilmaga, ikke rõhub pääle.

Ärman nägi minu morni olemist ja pakkus, et tema viib mind autuga kuskile malli vai sopping sentrumi, et koperdagu seal natuke ringi, seal ei tunne tuisku ega näe akendest angi. Ei pea midagist ostmagi, ainult vahtigu indasid ja imestagu, misukest raha tühiste asjade eest küsitasse ja mõni maksab kah.
No ma lasingi endale augu pähe rääkida, aga oleks ma ingest aimand, kui sügav see auk on, siis ma oleks poisi enda sinna lükand. Käisin ea tükikese aega seal akende taga, prillid paelaga kaelas, et paremini näeks, aga siis akkas tüitama ja väsimus tuli kah peale. Ärmanil olid omad toimetused, pidime ühe laia pingi juures kokku saama.

Istusin pingile jalgu puhkama ja Ärmanit ootama. Prillid pistsin karmani, aga neid ei saand muidu kätte, kui pidin Kata kootud mütsi peast ära võtma. Panin mütsi enda kõrvale pingile, põhi allapoole, ja jäin konutama, kargud kaenlas. Sain vaevalt viis minutit istuda, kui üks noor inime läks mööda, vaatas mind kaastundliku pilguga ja viskas kakskümmend viis senti mütsi.

Alguses ehmatasin, siis oli ea meel, aga lõpuks läksin irmu täis. Kui nüid maksuamet teada saab, et mul lisateenistus teklareerimata, siis võin veel vanas eas vangirauad saada. Kui Ärman viimaks tuli, siis vannutasin teda jumalakeeli, et ärgu sest asjast kellelegi märku antku. Olge teie kah kenad ja ärge välja lobisege. Ehk pääsen terve nahaga.


Kargu Karla