Meelelahutus: Karla kalendrisaba - Internatsionaal

Kargu KarlaKargu Karla
Ei-ei-ei, ead inimesed, ärge akake mind kohe komuks sõimama, lugege ikke edesi, pääliskirjast kaugemale. Sellest laulust mina rohkem ei mäletagi kui „ahned koerad laiali“. Seda mäletan kah, et kui neljakümnendal aastal need ahned koerad laiali aeti, kellest laul kõneles, siis panti kohe uued ja palju ahnemad asemele. Nisukesed, kes alguses ainult aukusid, aga pärast ammustasid.


Mina sain just Ärmani käest teada, et see sõna on eesti keeli rahvusvaheline. Ahnuse ega koertega pole sel miskit tegu. Einoh, rahvuste vahel on ikke vahe küll, kui mõtlema akata. Nad on kõik nii iselaadi, aga vahel jälle mõne koha pealt ühtemoodu kah. No võtame näituseks iinlase ja iidlase. Mõlemal jusku ühesugused nimedki, aga üks elab Iinamaal ja teine Iiumaal. Ühe isamaa on a-ga, teise oma u-ga. Paneks need kaks äälikut kokku, oleks au, aga kokku panna ei saa, sest kummalgi rahval on oma keel. Mõlemad keeled on nii rasked, et ristiinime nendega toime ei tule, aga nemad üksteisest kah aru ei saa ja nii tarka tõlki kuskilt ei leia, kes mõlemat mõistaks.


Aga teiselt poolt jälle on mõlemad auväärt rahvad ja mõlemal on nii vana kulduur, et seda peidetasse tugeva müüri taha. Ainult ei iinlase müir on kuiv ja kõrge, iidlase oma märg ja madal. Iinlase müüri peal saab kõndida, iidlase oma vajab lootsikut ja tormise ilmaga pole sellestki abi, tuul pöörab paadi kummuli ja vajud põhja nigu vene kirves.


Kui iinlasel kõht tühjaks läheb, saadab pisikese kuli rinnuni vette riisi korjama. Kui iidlase soolikad marjast mängivad, saadab suure suli paadiga merele silku püidma, ise jääb kaldale ja kougib mulla sehest tuhlist kõrvale. Iinlane sööb oma toitu puust pulkadega, iidlane on mootsam ja kasutab Aadama kahvlit.
Iinlastel ja iidlastel on mõlemal kuulsad vilusohvid. Iinlaste Konhvuutsijus elas enne Kristust, iidlaste Konnavuntsi Juss ulka aega pärast Kristust, ehk elab praegagi veel. Mõlemad olid kanged tõe eest võitlejad. Konhvuutsijus kinnitas, et tõe alus on eetika. Konnavuntsi Juss arutas sõbra Eediga, et tõde on vajalik, aga seda tuleb kasutada mõedukalt. Iga jutus sehes peab täpselt nii palju tõtt olema, et vale kenaste koos seisaks. No see on nigu supile soola lisamine: ilma pole toidul mekki, aga kui ülearu paned, ei saa ültse süia.


Ärman luges mu jutu läbi ja küsis, et miks sa iirlase välja jätsid. No kuule, mina vana inime ei jaksa neid kõiki analüisida. Las iirlased peavad üksi oma sandipadriku päeva ja valavad kõik elunähtused rohelise värviga üle. Küll keski kirjutab neist kah kunagi.



Kargu Karla