Meelelahutus: Karla kalendrisaba - Teritame mõistust

• Prindi

Lisainfo

Reede, 30 August 2019 19:00

Eesti Elu Nr. 35 2019 - Kargu Karla

Kargu Karla
Oli üks nisuke ilissuvine soe ja rammestav õhtapoolik, mis kohe kutsub laisklema. No kui kutsutasse, siis viisakas inime võtab kutse vasta, ega ma’s peris mats kah ei ole. Koperdasin palkuni pääle, toetasin selja alumise otsa vasta toolipõhja ja sirutasin kodarad välja. Kata oli kireva päevavarju kah ülesse tõmmand, küll ta ikke minu peale mõtles. Nigu ma ühel silmal kinni vajuda lasin, nii teine kohe võttis eeskuju ja juhtuski, et suisa päise päeva ajal pimedus kattis maad nigu piibliloos, kui Kolgata mägi värises.

Võib arvata, et ma oleks norskama kah akand, aga kui pea tonksti allapoole langes, siis see veike liigutus põrutas ühel tillukesel ajurakul roostekorra pealt maha. No eks see akkas küünarnukiga teisi omataolisi togima ja varsti olid nad kõik mu kupli all ärevil nigu erilased, kelle pesa on tokiga torgitud. Ei sa vend tuku enam midagi, kui seal kunagiste juuste juurikate piirkonnas nisuke transvaal käib.

Mõtlemine on vahel raske töö küll, aga seda peab tegema, et varustus korras seisaks. Iga tööriist läheb kasutamisega nüriks, olgu ta nuga, kirves, vikat vai mõek. Isegi pleiats läheb, aga vat mõistus on ainuke, mis läheb nüriks ainult siis, kui ei kasuta. Akkasin mõtlema, et inime on imelik olevus, oskab igat asja peale selle kõikse lihtsama. Näeb, kuda linnukesed taeva all lendavad ja kohe õpib ise kah lendama. Teab, et kalad ujuvad vee all ja muutkui teeb aga järele. Kas pole naljakas – taeva all linnu moodi lennata oskab, vee all kala moodi ujuda kah, aga maa peal inimese moodu elada ei oska. Ükski lind ega kala talle seda selgeks ei õpeta.

Ennevanasti pidi inime igasugu asju oskama, muidu ei saand elada. Mina arisin põldu, küntsin ja külisin. Kui vili valmis sai, siis lõikasin. Mölder jahvatas terad peeneks ja Kata küpsetas leivaks. Et endale maja ehitada, pidid oskama palkideks puid saagida ja savist telliskivisi põletada. Muist töid sai naabritest sõpradega koos tehtud. Üks oskas ühte tööd paremini, teine teist, üheskoos ja üksteist avitades sai kõik kenaste korda.
Nüid pole vaja midagi osata, nüid saab osta. Kaupmees pole su sõber ega naaber, aga tema müib sulle kõike. Tema käest ostad leiva lauale, ilbud ihule ja katuse pea kohale. Kui ära kooled, müib su omastele kirstu kah, pole vaja puuseppmeistert otsida. Pole enam seda muret kah, et talle maksad. Oia ainult rahakoti suu lahti, küll tema ise teab, kuna ja kui palju ta sealt võtab.

See kõik on kena ja mugav küll, et endal pole enam mingit oskust vaja. Aga sõpru jusku oleks ikka veel vaja ja vat seda kaupmeest ma pole leid, kes neid müib. Kirstu müüvad nad küll, aga leinajaid ei müi. Ise pead endale sõbrad soetama ja leinajad leidma. Ei ole see moodne aeg nii ea ühti kui kõneldasse. Sellest saab isegi nüri mõistusega aru.

• Eelmine
• Järgmine