Meelelahutus: Karla kalendrisaba - Asendamatus

Kargu KarlaKargu Karla
Seda sõna olen ma oma ajaliku elu sehes nõnda palju kuuld, et mõlemad kõrvad ajavad pilli. Ma pole küll suuremat nahka pillimees, aga olen ikke jõud tähele panna, et selle sõna tarvitamine käib arilikult pillimänguga käsikäes. See lastasse käibele kiriku altari ees, kui orilamängija on oma viled vaikima sundind ja tõsised mehed seisavad kirstu ümber, et kolme pihutäit liiva puistata. Siis me saame teada, et kirstus puhkaja oli siin maapealses elus asendamatu. Keski ei mõtle sellele, et ta on juba ammu asendatud ja et see, kes ta asendas, on kõige agaram suupruukija.

 
Nõndamööda see elukene siin ilmas käib. Kõik surnuaiad on täis asendamatuid inimesi, keda nende eluajal tähele ei pandud. Nüütse aja silmatohtrid teevad igasugu kuntstükkisi, võtavad sul silmadelt kae ära, et sa paremini kaeda saaksid; panevad uued läätsed, kui vanad väsivad; vaata et teevad peris pimeda kah nägijaks. Aga ühte ja kõige raskemat silmatõbe nad praavitada ei oska. See on see tõbi, mis ei lase meil näha teist inimest. Ja mida suurem see inime on, seda raskemini on ta märgatav. Ühel päeval on ta oma tööpostilt kadund ja siis me märkame küll. Mitte inimest, vaid seda tühja kohta, mis temast järele jäi. Siis pingutame ajusid, tühja kohta täitnu tuleb meelde ja akkamegi nekruloogi kirjutama.


Ärge te nüid taeva pärast arvake, et ma endast kõnelen. Mina olen oma õppetunni ammu saand ja meelde jätt. Noorest peast olin kah kangeste ennast ja enda tähtsust täis nigu noored inimesed ikke on. Käisin ringi, rind õieli ees nigu sialauda uks ja kiresin noore kuke kombel, kes annab peremehele ead nõu: tap-pa taat äää! Kui olin omaarust miskit vägevat korda saat, tuli kohe mõte, et ega keski teine sellega toime ei tule. Irm tuli peale, et mis maailmast siis saab, kui mind enam ei ole, kes selle tühja koha täidab.


Eks ma vist väljendasin ennast peris kuuldavalt. Mu kadund vanamees tuli veeämbriga, pani mu jalge ette maha ja käskis sõrme korraks vette susata. Eks ma suskasin kah, tõmbasin jälle välja ja vana käskis mul näidata seda auku, mis suskamisest perra jäi. No mida sa ing näitad, kui ämbri peal pold virvendust kah enam järel, vesi oli vaga nigu pühaku pale. Ei meil old sel päeval enam suurt midagi kõnelda, koolmeister oli oma töö teind ja õpilane arjutas punastamist.


Eks see minu tähtraamatu veergude täitmine ole kah rohkem sõrme vette kastmine, muud midagi. Omal ajal sain vähemalt sõimata, aga ei enam. Ei akka keski minusuguse köbi pärast kurja sõna suhu võtma.


Üteldasse, et eal völjetonistil pidada olema teravad silmad, käbe keel ja kiired jalad. Pole mul enam ühtegi neist. Ma ikke vist asendamatu völjetonist ei ole. Kui silmad ja keele kudagi nii ästi vunki peaks saama, et kiireid jalgu vaja läheb, siis olen küll omadega jännis, pole muud kui mats ja matus. Säh sulle asendamatus. Millega sa seda matust siis asendad?

 

 

Kargu Karla