Subscribe Menu

Kommentaar – 24 DIALOOG, AVALIKUD MEELEAVALDUSED JA ORGANISEERITUD VÄGIVALD


Eesti kuulutas end varsti juba sajand tagasi riigina demokraatlikuks, rippumatuks (sõltumatuks) vabariigiks. Mitmed teadlased on viimase sajandi jooksul püüdnud meie riigikultuuri analüüsida ja leida kultuurilisest alateadvusest midagi sellist, mis oleks mingiks võtmeks, et avada meile endile meie ühiskonda.

Mulle tundub, et demokraatliku ühiskonna üheks võtmeks ongi kogukonna oskus avatud dialoogiks. Põhjamaa kultuuris on dialoogi oskus teiste kultuuride jaoks ehk veidi omapärane. Mulle meenub üks huvitav näide ühe Soome kolleegiga, kes oli aasta olnud Saksamaal Frankfurtis Maini ääres asuvas instituudis stipendiaadiks. Kui mina sinna jõudsin, küsis selle instituudi direktor, mu hea tuttav, kas ma tunnen kolleegi Soomest hästi. Jaatavat vastust kuuldes küsis sakslane, kas mu soomlannast kolleeg oskab ka saksa keelt? Kui ma kolleegi saksa keele oskust kinnitasin ja ütlesin, et olin just soomlannaga saksa keeles rääkinud, imestas saksa kolleeg väga. Millegipärast oli soome kolleeg aasta jooksul Saksamaal instituudis olles osalenud küll instituudi erinevatel üritustel, kuid kordagi saksa keeles kolleegidele midagi ütlemata.

Pronksiöö - foto: Leena Hietanen / www.wikipedia.org (26 April 2007)


Jah, varalahkunud kolleeg Soomest oli tõesti eriline inimene, ta oli tõeline looduslaps, kes elas nagu omaette Põhjala maailmas, laskmata seda agressiivset läänelikku tsivilisatsiooni endale eriti ligi.
Selle näite tõin selleks, et meenutada Eesti ühiskonna vajadust endale pidevalt selgeks teha, kui oluline on oskus läbi rääkida, olla omavahel dialoogis. Kahekümnenda sajandi okupatsioonid on kahandanud meie oskust omavahel läbi rääkida, sedasi, et me ka oskaks kuulata teist poolt, kellel ehk polegi nii meie omast erinev arvamus.

Dialoogi nõrkuse tunnuseks ongi see, et me ei kuula teist poolt lõpuni. Juba enne seda, kui teine on oma arvamuse välja öelda suutnud, alustame meie näilise vastase sildistamist ja tema väljaütlemata väite ümberlükkamist.

Hea dialoogiga ühiskonna tunnuseks on see, et dialoogi astujad ei vastanda juba ette end teise poolega. Just siis, kui dialoogi astutakse sooviga leida vaidluses positiivne tulemus, on see dialoog viljakas.

Eestis said 1990ndate aastate alguses ametiühingute liikumised tugevalt kannatada. Ja ilmselt võtab veel aega, enne kui Eestis jõutakse mingile uuele tasemele töölepingute alastes läbirääkimistes. Kevade saabumisega algavad paljudes riikides Kesk- ja Lõuna-Euroopas tänavameeleavaldused, millega tuuakse vahepeal kogunenud pinged ühiskonnas tänavale. Samas on kevad just Lõuna-Euroopas katoliiklikes piirkondades karnevalide aeg, mis toimuvad samuti tänaval, kuid hoopis muul eesmärgil, et taolise vana traditsiooni kaudu lasta välja kogukonnas kogunenud pinged.

Eesti peaks lõpuks otsustama, millist dialoogi kuju meie ühiskond peaks välja arendama. Lõuna-Euroopa karnevalitraditsiooniga kultuurid oskavad hakkama saada nende ühiskondade tänavameeleavaldustega. Nii Itaalias kui Prantsusmaal oskab nii rahvas kui politsei tunnetada ühiskonnas eksisteerivaid tänavameeleavalduste kultuure. Huvitaval kombel võiks olla teatud sarnasus lõuna poole Reini jõge jääval katoliikliku Saksamaaga, kus võiks ju olla sama meeleavalduste kultuur, aga seda paraku pole. Ka Lõuna-Saksamaa on peale Teist maailmasõda kujundanud dialoogi süsteemi, mis enam sarnaneb nii Saksamaa Liitvabariigile tervikuna kui ka Põhjamaadele.

Avalikel meeleavaldustel Saksamaal ja Põhjamaades pole sellist rolli, sest neis riikides on tekkinud meeleavalduste ärahoidmise traditsioon. Nendes riikides on juristidel väga suur roll, sest just juristid on sageli need läbirääkijad, kelle ülesandeks on pingelistes situatsioonides lahendada pingeid tekitavaid teemasid nii, et langeks ära vajadus tänavameeleavaldusteks või streikideks-tööseisakuteks.

Tundub, et Eesti ühiskond on 21. sajandil tegelikult Põhjamaa tüüpi. Meil oleks vaja saada vaid ühiskondlikku kokkulepet, et just seda avalike meeleavalduste etappi dialoogi loomiseks vältida. Eesmärgiks peaks olema tekkinud probleemid ja mitmeti arusaamised erinevate parteide vahel juba enne lahendada. See nõuab läbirääkijate ja osapoolte paindlikkust positiivse kokkuleppe saavutamiseks. Ühtlasi tähendab see ka ühiskonnaliikmete oskust teha kompromisse oma seisukohtades ja mitte käsitleda iga oma seisukohta kui lõplikku ja muutmatut.

Ajalooga on paraku nii, et seda, mis ajaloos juhtunud, ei saa muuta. Ka meie lähiajalugu mitte. Seetõttu sündmusi, mis tekkisid 2007. a kevadel Eestis tollal valitsenud erakonna juhtide eksimatuse sündroomis ja soovimatust omada dialoogi nii teiste erakondadega kui erinevate huvirühmadega ühiskonnas, peame võtma kui tõsist õppetundi. Kindlasti ei tohi tagantjärgi mõningatel poliitikutel neid sündmusi nende kasuks glorifitseerida. Dialoogi katkemine ise oli suur õnnetus. Seda, mida suutsime sellest olukorrast välja tulles saavutada, tuleks isegi teatud mõttes positiivseks pidada juhul, kui me suudame hilisema kogemusega tõestada, et sündmusest tõesti pikemas perspektiivis õpiti. Antud kriisi tekitajaid ei tohiks teha tagantjärgi kangelasteks meedia kaudu. Kümme aastat tagasi juhtunu peaks saama teadlaste teadusliku uurimise materjaliks.

Seoses kümne aasta taguste sündmustega sai Eesti ühiskond uuemas ajaloos tunda tõsist organiseeritud vägivalda, millest oli vaja teha tõsised järeldused. Kuigi meie õiguskaitseorganid ei suutnud mitmel juhul kõiki vägivalla puhkemise õhutajaid kohtu ette tuua ja kohtus ei leidunud tollal kehtinud seaduste piires vettpidavaid tõendeid viha ja vaenu õhutajate suhtes, oli see õpetlikuks näiteks, mis võib juhtuda, kui riigi sisejulgeolekule ei pööra riiki juhtivad poliitikud vajalikku tähelepanu. Kui asetame Eestis 2007. a juhtunu tõeliselt rahvusvahelisse raamistikku (võttes võrdlusse erinevate riikide sekkumised ka nn. värviliste revolutsioonide käiku), siis peame endale väga selgelt aru andma, et kui Eesti sisejulgeoleku eest vastutajad jälgivad ka edaspidi pingete kogunemist ühiskonnas, on ennetaval tegevusel ikka ja alati parim efekt. Lihtsam on dialoogi katkemine ära hoida, kui püüda kogunenud pingete tuld hiljem kustutada.

Omamoodi heaks näiteks on ka mõned vägivaldsetest kultuuridest tulnud varjupaigaotsijad, kes elavad Eestis mingi meediamulli sees, arvates, et Eesti politsei, erinevalt nende kodumaa väga karmist politseist, ei taha-julge korrarikkumisi tõkestada. Paraku on ka siin olnud vajadus meie politseil näidata oma kohalolu ja ka jõudu, et rahvusvahelises meedias leviks Eesti politsei (tegelikult ühiskonna kohta) palju adekvaatsem info, et meie ühiskond on küll külalislahke, aga mitte hambutu siin valitseva demokraatliku õigusriigi väärtuste kaitsmisel.

Eestis elavad inimesed, mis rahvusest nad ka poleks ja milline poleks ka nende religioosne taust, peavad teadma, et nende julgeolek on siin riigi poolt tagatud.

 

 

Peeter Järvelaid

Read more